Postitas Rasmus » 12. Detsember 2017, 15:46
See ebameeldiv olukord, kus vaatad omateada täiesti suvakat filmi ja mõtled, et "kle täitsa hea ju", ja siis pärast filmi avastad, et seda nimetatakse mingi maailma parimaks filmiks jne ja oled nagu "ah, jätke nüüd". Ehk siis "Armastuseta" passis mulle täpselt senikaua, kuni olin teada saanud, et teistele passis see veel sada korda rohkem. Mitte et ma eriline hipster oleks, aga perspektiivi keeras peapeale ikkagi - et noh, kas oled süüdistaja või kaitsja. Seekord paistan olevat kõrvaline tunnistaja, kuna pole kummagi poole osas tugevaid tundeid.
Esiteks liiga pikk ja veniv, also seksistseenid ja pidev alastus käisid pinda, plusspoolelt aga realistlikud ja huvitavad karakterid, tänapäevaselt masendav ja külm õhkkond ning ülikõvad dialoogid, mida keegi "Kinovärgiga mandariinist" tabavalt "mürgisteks" nimetas <-- cool sõna. Aljoša käis pinda, väga hea, et ära kadus. Aga jah, see perekondlike lähisuhete vältimatu traagika tabab üsna valusat punkti ja seetõttu film ka idee poolest väga meeldis. Tore demonstratsioon, et alati ei pea olema "mees on halb ja perelõhkuja"-mudel, ükskõik kui palju ühiskond seda ka peale sundida ei tahaks, vaid tegelikult on selles olukorras kõik ohvrid. Vms. Igatahes feelisin selle meespeategelase muresid ja kannatusi.
See põhinaise armukese kodu meenutas "Gone Girli" millegipärast. Ja ma tahan ta "RUSSIA" kirjaga jooksudressi!
~6/10