Minu hirmud filmi osas olid küllalt sarnased Ralfi omadele, aga ei saa öelda, et neist päris sama vapralt mööda oleksin saanud. Franco seeniori osatäitmine oli küll praktiliselt perfektne, aga samas ei kahelnud tema võimetes kuuldavasti isegi Tommy ("
Greg Sestero stated that when he was writing the book, Tommy Wiseau said that only two actors could play him in the adaptation: James Franco or Johnny Depp"). Muus osas olen aga natuke nõutu. Nagu juba varasemalt
korduvalt bitch'inud viisakalt väljendanud olen, pole Jamesi väikeveli minu meelest Sestero särgi kandmiseks kõige õigem mees, sest see punane maika jääb talle igas mõttes suureks. Ma ei kahtlegi, et Sestero Tommyt mingil määral sõbrana väärtustab (sest muidu tal küll vähimalgi määral raha poleks), aga filmis jäi temast kuidagi väga lihtsameelse
simpleton'i mulje, kes Tommysse nagu mingisse jumalusse suhtus (vähemalt filmi alguses, edaspidi oli ta lihtsalt natuke mõttetu). Raamatu põhjal oli nende sõprus tunduvalt nüansirikkam, aga erinevalt filmis näidatud kutsikalikust vaimustusest Wiseau suhtes kultiveerisid seda pinnast Sestero jaoks esialgu pigem ikkagi majanduslikud kaalutlused. Natuke häirisid need igasse situatsiooni topitud "The Roomi" tsitaadid ka, et vaatajal ikka vahepeal meelest ei läheks, mis film hetkel jookseb või midagi. Lisaks mängiti Wiseau liiga kangelaseks - jah, ta on huvitav isik, aga kohati ka üsna m***, mida filmis küll natuke puudutati (Hitchcockid ja värki), aga ikka väga õrnalt silitades. Samas jälle väga palju vigiseda või muul kujul viha jagada ma ka ei oska - jäi küll mõnes osas mu kolme aasta jooksul laotud ootustele alla, aga oli laias laastus ikkagi päris lõbus.
Tervest filmist ajas mind miskipärast just see stseen kõige rohkem naerma:
6-7/10 - Ei tahaks küll "Harry Potterit" teha, aga raamat on parem!