Keti lõpp
The End of the Chain (2017)
Paavo Piigi auhinnatud näidendil põhineva Priit Pääsukese nüansirikka ja peenekoelise situatsioonikoomikaga vürtsitatud debüütmängufilmi "Keti lõpp" tegevus hargneb linna serval asuvas burgerirestoranis Kett, mis toimib minimudelina maailmast. Peategelane, ettekandja (Maiken Schmidt) on terane neiu, kes oma energiat ilmetusse kiirsöögikohta mattes on jõudnud elus surnud punkti. Üritades meelitada sellesse tühja uppuvasse laeva natukenegi külastajaid, võitleb ta paratamatusega ega taha seda endale tunnistada. Kett on muutunud tema ebamugavaks mugavustsooniks.
Ühel sombusel hommikul saab ettekandja telefonikõne – Kett pannakse kinni ning see on tema viimane tööpäev. Üksteise järel hakkavad Ketti ilmuma viimase päeva külastajad. Keset lõputult kestvat kriisi hinges ja maailmas endi ümber, on inimesed justkui mingi piirini viidud. Nad tulevad ja lähevad, igaüks omas mullis, mis Ketis plahvatab ning ettekandja on selle kõige tunnistajaks. Burgerlast astuvad läbi valede puntrasse peitu pugev keskkoolitüdruk Lua, tüdrukuteõhtu „jänkud”, et enne pidu korralik põhi laduda ja kolmekümnendates abielupaar, kes on omavahelises suhtluses jõudnud väljakannatamatu aususeni. Lõpuks liituvad ettekandjaga tööd otsiv noormees (Hendrik Toompere jr) – akadeemilise maailma imelaps, ja kuulus helilooja, kes oskab selles kohas näha midagi ilusat ja erilist. Igaüht neist ajendab soov leida elus kindel pidepunkt, mõistetud olemise tunne ja lähedus.
Loo taustaks on üleilmne majanduslik ja hingeline madalseis. Film tõstatab küsimuse kas ja mis õigust on meil mõista kohut inimeste üle, kes selle all kannatavad ning vahendite üle, mida nad sellest pääsemiseks kasutavad.
Loe täielikku tutvustust siit
