Postitas Ralf » 07. Jaanuar 2018, 02:27
Väga laisalt kirjutatud (alustades Jumanji videomängu leidmise asjaoludega ning lõpetades mängu "levelitega"). Täiesti juhuslikkusest elatuv seiklus.
Aga naljakas oli küll. Filmi ainus põnev idee oli peategelastele avataride andmine, ehk siis nutitelefoni-sõltuvusega tibile antakse Jack Blacki keha, kleenukesele nohikule Dwayne Johnsoni keha jne. Ajas naerma, kuidas stereotüüpsed peategelased üritasid videomängu sisse sattudes hakkama saada kehades, mis üldse ei klappinud nende iseloomudega. Ja näitlejatele ses mõttes kiitus, et Dwayne Johnson peab käituma nagu nohik ja Jack Black nagu teismeline tibi. Väga dünaamilised tegelased.
Lugu, niipaljukest kui seda oli, jättis tõesti külmaks. Võrreldes näiteks "Kong: Skull Islandi" või isegi "The Jungle Bookiga" ei saanud nii teravalt seda "metsiku džungli" tunnet kätte.
Filmil on päris "võimas" nägemus sellest, kuidas tüdruk satub maagiliselt mehe kehasse ning üritab kuseda. Lootsin, et film ei lasku aluspükstesse oma huumoriga. Võtsin seda ikkagi lastefilmina. Selles plaanis kripeldas ka stseen, kus Kevin Hart rebis mao suust mürgihambad välja. Tundus julma vägivallana looma vastu.