Postitas Ralf » 16. Juuni 2017, 16:01
Vastakad tunded filmi suhtes. Lõpust on justkui õige katarsis puudu ning näidendite filmiversioonid kipuvad üleüldse lahjalt mõjuma, sest rõhk on dialoogil ja näitlejate mängul ning alati ei kanna see lõpuni välja. Aga ma imetlen filmi julgust. Teema on delikaatne, aga lähenetud on avameelsuse ja teravusega, mis teeb vaatamise üpris ebamugavaks. Esilinastuselt lahkujaid oli ning veidi hakkasin nihelema minagi. Eks seksuaalse kuritarvitamise puhul tihti ei arvestata, et lapse jaoks ei pruugi olla see alati hirmus kogemus - kuritarvitaja vastu võivad hoopis tekkida hoopis soojad tunded, kui ohver tunneb järsku, et on keegi, kes soovib ta lähedust ja teda "armastab". Antud lugu on selles mõttes üsna analoogiline "Lolitaga". Täitsa intrigeeriv film üldiselt ja kiitus operaatorile, kes kaks peategelast väga kõnekalt kaadrisse paigutada oskas (alguses on Una kaadri ääres ning Ray kui süüdlane kaadri keskel jne). Tänulik, et leidub praegugi draamasid, mis seksuaalse kuritarvitamise teemat nii otsekoheselt lahkavad.