
Aitäh lapsepõlvetrauma eest.
Vaatasin mõne aja eest uuesti ja kirjutasin nõnda:
Nägin lapsena palju filme, mida ehk ei tohtinuks, aga paljud neist ei häirinud mind pooltki nii palju kui "Howard the Duck", üks kõige nilbemaid ja väärastunumaid lastekaid, mis kunagi tehtud. Vähemalt teoorias on tegemist lastekaga (PG-reiting iseenesest kinnitab seda), sest filmis on ka stseene, mis jätavad risti vastupidise mulje. Eriti jahmatavaks muutub see siis, kui naispeategelane otsustab kosmosest saabunud antropomorfse pardi Howardiga armatseda või, mis kõige hullem, tema rahakotist lahtise kondoomi leiab (kui sa võõrustad teiselt planeedilt tulnud kõnelevat parti, siis tema rahakotis sorimine on õigustatud!). Ja see traagiline šedööver, mida 1986. aasta suvel sai vaatama minna iga laps, läks maksma tervelt ~37 miljonit dollarit. Oh õudust! Kui nüüd millegi osas positiivne olla, siis filmis ikkagi on üsna korralikke eriefekte, mis tekitavad natuke nostalgiat. Howard näeb seevastu totaalselt ilge välja ja tema vaimuvaesed one-lineridki ("No one laughs at a master of Quack Fu!") on napakad. Film, millest tahaks ennast pärast puhtaks pesta, sest selle loonud imbetsillid söandasid minna kohtadesse, kuhu üheski koguperefilmis minna ei tohiks.