Postitas Jolt » 04. August 2016, 12:34
Olen üldhinnanguga nõus - üks tempokamaid ja seikluslikumaid filme sellel suvel, mille puhul on pealegi süngus ja lust üsna mõnusas tasakaalus. Mis tegelikult ei olegi nii suur kiitus kui näib, sest suure osa selle suve meelelahutusest olen välja praakinud ilma kinno minematagi.
Umbes täpselt samad plussid ja miinused, mis kõigil eelnevatel Star Treki filmidel, mis selle koosseisuga vändatud. Tiimidünaamika on lahe, tegelased on sümpaatsed, lahmimist on veidi liiga palju ja see on mõneti segaselt üles võetud. Pahalane on järjekordselt huvitav ja talle on püütud anda tema perspektiivist loogiline motivatsioon, mille arendus on siiski üsna poolik ja küllaltki kesiselt määratletud.
Seega jagan Leveli arvamust, et oli tore, aga äkki nagu aitab? Kardan, et 2009. a Star Trek jääbki selle koosseisuga laeks ning ükski võimalik järg ei suuda sellest parem olla. Sest tolle saaga algusfilm paistab olevat mingit tüüpi välk pudelis, mis rabab siiani oma läbiva pinge ja tempo ülalhoidmisega ja värske visuaalse stiiliga, Lisaks oli tolle filmi puhul võimalus kaasaegsel moel defineerida popkultuuris selget positsiooni omavad karakterid. Ükski ST järgi ei saa seega sama palju uudset välja pakkuda. Muidugi võiks tegelaste olemusi ja nende vahelist dünaamikat edasi arendada, aga selle asemel kiputakse rõhku panema spektaaklile (isegi minu kui sellest universumist vaid osalist ülevaadet omava vaataja jaoks on veidi hämmastav, et miks see väga eriline kosmoslaev tuleb igas filmis ära hävitada) ja liigsele lahmimisele. Ehk, blockbusteri formaat paistab piiravat seda, mida nende tegelastega on võimalik selles meediumis ette võtta ja kuivõrd süviti suudetakse neid avada.
Ja siiski, ja siiski. Lostinthemistiga totaalselt nõus, Karl Urban Bonesina on püsivalt fantastiline. Olen nõus iga ST järje ära vaatama üksnes selle nimel, millise huumori ja inimlikkuse suudab ta selle tiimi omavahelisse suhtlusesse tuua.