Green Room

[Ronet]

Green Room
Green Room (2015)

Õudusfilmide maailm on tulvil vastasseisudest, üks värvikam, kummalisem ja tihti ka verisem, kui teine. Freddy vs. Jason, Alien vs. Predator, Megashark vs. Giant Octopus. Mõned aastad tagasi väikese ent seda karmima põnevikuga "Blue Ruin" žanrifännide huviorbiiti tõusnud Jeremy Saulnier lisab sellesse nimistusse omalt poolt juba sootuks elulisema vastasseisu: punkbänd vs. neonatsid.

Just nende nappide sõnadega saakski võib-olla kõige lihtsama vaevaga võtta kokku Saulnieri kolmanda täispika linaloo "Green Room" sisu. Kui kasutada rohkem kui kolme sõna, siis filmi keskmes on punkbänd nimega The Ain't Rights, kelle puhul ei saa öelda, et nad tulevad oma lavalise tegevuse tulemusena kuidagimoodi ots otsaga kokku, sest harvad ei ole need korrad, mil järgmisesse esinemispaika jõudmiseks tuleb voolik salaja mõne ettejuhtuva auto kütusepaaki lasta, see bensiinist tilgatumaks tõmmata ja nii oma päevi näinud tuuribussile taas eluvaim sisse puhuda. Kuid vahel naeratab õnn ka neile ja lubadus esinemisest ja mis kõige tähtsam - esinemistasust - juhatab bändi Oregoni osariigi lopsaka roheluse rüpes ja inimasustatusest üsnagi kaugel paiknevasse klubisse, mille pööritajateks ja ka peamiseks klientuuriks on skinheadid. Kontsert suuremate sekeldusteta ära peetud ja suurem osa kompsudest juba bussis, saavad Ain't Rightsi liikmed järgmisel hetkel selgeks elu ühe kuldreegli: kui unustad oma telefonilaadija vihameelsetest ja ähvardavatest skinheadidest kubiseva klubi tagatuppa, siis selle äratoomise asemel vajuta gaasipedaal põrandasse ja ära tagasi vaata...

Seesama ununenud telefonilaadija vallandab ootamatult sündmusteahela, mida on võimatu peatada ja mis kogub üha verisemaid ja verisemaid tuure. Ain't Rightsi liikmeid ootab ees nende senise elu pikim öö ja mine tea, kas nad enam saavadki oma muusikalist karjääri edaspidi jätkata... Sama koosseisuga ilmselt mitte...

heafilm.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[Rasmus]

Lavastaja ütles ise, et tema üksiku saare bänd oleks Black Sabbath. Pole ime, et nii hea muusikamaitsega mees ka ägedaid filme toodab.

[Ronet]

See võis tulla magamatusest, aga see oli ikka kuradima hea närvikõdi. Tõmblesin üksjagu palju seal kinotoolis.

Orgaaniliselt mõjuvad rollisooritused annavad ikka lõpmata palju juurde ühele pealtnäha tavalisele žanrifilmile. Polnud vajadust ise mingeid pöördeid aimama hakata, vaid lihtsalt istuda ja nautida ekraanil toimuvat.

Reverse-Picard
Käsilane nr 1 ehk Gabe
Imogen Poots ♥

8/10