Postitas lostinthemist » 27. November 2016, 08:30
Spoilerid eespool, ei viitsi spoilerkaste kasutada mõne pisema detaili mainimisel. Kui film nägemata, lugemata omal vastutusel.
Nii nagu Ralf ütleb aeg-ajalt, et uuele „Ghostbustersi“ filmile tehakse liiga ja tunneb vajadust seda kaitsta, tunnen ise täpselt sama „Suicide Squadiga.“
Pärast esilinastust olin nii sillas sellisest tõsiselt vingest ja bad-assist filmist. Seejärel siiralt üllatunud, kuidas kriitikud, arvustused ning rohkem kui 95% FV kogukonnast olid nii negatiivselt meelestatud „Suicide Squadi“ suhtes. MISASJA
Enne vaatamist oli mul sellele seatud ainult üks kriteerium – see peab olema parem kui „Batman vs Superman: Dawn of Justice.“ Ja seda see oligi. „Suicide Squad“ on ikka palju-palju parem kui „BvS“ ja see on kuradi äge film. Kui üldse millegi kallal nuriseda, siis ma ei oska midagi välja tuua. Suurepärane kompott pahapersesust, actionit, huumorit (naersin ikka väga-väga palju), kõrgete panustega vaenlaste vastu seismist, värskendavat struktuuri ning ka emotsionaalseid momente.
Paljud filmid kannatavad selle all, kui enda hõlma alla võetakse liiga palju tegelasi ning seejärel osad jäävad vähema tähelepanuta kui vääriksid. „Suicide Squad“il oli väga suur oht samasse ämbrisse astuda, seega üllatusin, kui hästi suudeti balansseerida tegelasi lisaks nende taustaloodega. Kokku pandud ülivingeid tegelasi. Endalegi üllatuseks asetati suurem rõhk Deadshotile ja Harley Quinnile, kes kannavad praktiliselt kogu filmi enda õlgadel, ning ülejäänud „Suicide Squadi“ tegelased on supporting cast (seega jääge juba vait, miks Killer Crocil polnud motivatsiooni. Suva see, nagunii tal pole midagi paremat teha.) Sellele vaatamata iga oluline tegelane on nii kuradi äge ja saab paraja portsu taustaloo nii, et sellesse ei süvenetaks liiga palju. Leiti suurepärane tasakaal loo jutustamise ning taustaloode selgitamise osas. Kirjutasin üle-eelmises lauses „oluline;“ mida aga päriselt silmas pidasin, siis Slipknotil polnudki taustalugu vaja, sest ta serveeris samasugust otstarvet nagu „Battle Royale“ filmis Nobu, kes sai esimesena surma – oli vaja edastada sõnum kõigile, et kaelas olev seade pole peibutis ja sitt on reaalne. Motivatsioon võitlemiseks oli veenev, sellele andis taustalugu kaasa. Eelkõige Deadshoti erilisel sidel oma tütrega, mis filmi alguses välja toodi, oli täielik payoff olemas lõpus. Rick Flagi armusuhe ka naisega, kelle keha on nõia valduses. Ning emotsionaalsed momendid lähevad korda. Baaristseen oli selles mõttes suurepärane moment tempo maha võtmiseks ja rahunemiseks, mil grupp võtab vastu otsuse teha asjale lõpp. Tänu baaristseenile oli Diablo surmal suurem emotsionaalne kaal kui Supermani surmal "BvS"is.
Nii mõnedki heitsid ette, kuidas nn missioon jätab neid külmaks või oleks võinud parem olla. Minu meelest filmis esinev oht on üsnagi reaalne. Linn on otseses mõttes maatasa tehtud, tekitades väga halvaendelise, sobiliku ja lausa veidike postapokalüptilise atmosfääri ägedate tegelaste jaoks. Mida kindlasti ei ootanud, oli see, et vaenlasi polnud mitte üks, vaid kaks. NING KEDA EI PALJASTATUD TRAILERITES. Seega boonuspunkt selle arvelt. Võrdluseks teistes superkangelaste filmides kiputakse lähenema nii, et kangelase suunas visatakse samatasemeline vaenlane. Supervõimega kangelane vs supervõimega pahalane (Hulk vs The Abomination; Superman vs Zod jne). Täiesti tavaline inimene vs täiesti tavaline pahalane (Batman vs Jokker). Antud filmi puhul täiesti tavalised inimesed (kuigi ühel neist reaalselt oli supervõime), kes sureksid iga kell ära nagu laiaks litsutud kärbsed, kahe võimsa pahalase vastu. Seetõttu leian, et vastasseisu suhtes olid panused väga kõrgel, pinge ja oht täiesti õhus, sest suitsiidisalga tüübid pandi võitlema nendest endast suuremate üleloomulike ning võimsate A-klassi jõudude vastu.
Rassu on sellest kindlasti mitu korda igal pool rääkinud, aga mainiksin ka omalt poolt, kuidas erinevalt Marvelist on DC lähenemine superkangelaste filmides struktuurina kuidagi teistsugune ja värskendav. Marvel kindlasti on leidnud oma niši, kuidas neid edukalt teha, aga seda valemit kasutatakse liiga regulaarselt ja mõjub pikemas perspektiivis väsitavalt. Seda annab eriti tunda, kui Marveli filme vaadata mitu korda. See-eest DC komistab mõninga aspekti osas (suurimaks probleemiks minu silmis ebakoherentne loo jutustamine nagu "BvS"is), aga vähemalt proovitakse midagi uut. Läheneda teistmoodi. Ma hindan seda igatahes rohkem kui Marveli valemi taaskasutamist. Marvelil on hetkese seisuga oht jõuda samale tasemele nagu Assassin’s Creedi mänguseeria, kui nad ei tee midagi drastilist.
Jokker sai liiga vähe ekraaniaega, seega on minu meelest liiga vara konkreetseid järeldusi teha (äkki ilmub Afflecki „Batmanis“ välja). Aga iga kord, kui ta välja ilmus selles filmis, olin kui ekraanile naelutatud ja võlutud. Mõtlesin, et tahan teda kindlasti rohkem ja rohkem näha. Kuna varasemad Jokkerid on olnud üldiselt psühholoogilised tegelased, siis sel korral saime sellise kõrilõikajast terror-Jokkeri, kelle puhul suurimaks trumbiks on ettearvamatus, mis sobib temaga väga hästi. Tähelepanu hajub, mõte jookseb minema, siis Jokker ütleb järsku midagi ootamatut ja läheb hulluks, ning nagu rabaks kraest. Ja Harley Quinn OMG OMG <3
Esilinastusel vaatasin, kuu aega hiljem ning hiljuti extended cut - arvamus pole põrmugi muutunud kolme korraga, seega ei saa esmamuljete meeltesegadust süüdistada.
8/10