Jolt kirjutas:LiveForThis kirjutas:Keset filmi tekkis tunne, et Tarantino on end vist lõplikult ammendanud. Stiili on, aga midagi muud väga mitte. Isegi tegelased jäid kuidagi kuivaks, tarantinolikult kuivaks nö. Djangos seda probleemi ei olnud.
Mul on vastupidiselt sama tunne. Ehk see:Spoiler :
Ehk ma olen selle sama kibedustunde "uhh, Tarantino tegi midagi vähemat kui ülivinge filmi" juba Django puhul läbi elanud. Põhjus oli muidu sama, need karakterid ei tõmmanud mind kaasa ja seega mõjus kogu film kuidagi pingevabana ja väljavenitatuna. Lugu oli pealegi kuidagi kummaliselt lihtsakoeline ja etteaimatav.
H8 puhul mul seda tunnet polnud ning filmile tagasimõeldes on üha kindlam veendumus, et tahan seda ka teist korda kinos kogeda. Tarantino teeb juba esimene stseeniga väga selge statemendi selles kohta, millise filmiga on tegu ja kõik traileri põhjal ekslike eeldustega kinosaali tulnud saavad sellel hetkel ootusi kalibreerida. Tarantino on sellel korral välja mõõtnud päris pika viitsütiku ja ta laseb sellel ilma kiirustamata kuni (plahvatusliku, hehe) lõpuni välja põleda.
Ühtlasi, ma ei tea, mis Hans Landast LfT räägib. Selles filmis puudus selline karakter. Hans Landa on pm geenius, kellel on Sherlocki vaist ja ülim tähelepanelikkus, kes valdab umbes kõiki Euroopa keeli (raudselt mingite lõuna-poola murrakuteni välja) ja kes selgelt väga andekas psühholoog. Tim Rothi karakter pole mingi järjekordne ja senisest veel veidram versioon Hans Landast. Päris spoiler:Spoiler :
Või seostasin laused, mis kokku ei käinud. Pidasid Landa all silmas Sam Jacksoni karakterit? Ta on kahtlemata kõige nutikam tegelane tolles filmis. Läbi tema tähelepanekute puistatakse meile infokilde sellest, et kõik ei pruugi olla nii nagu näib. Tarantino kirjutab tihti rolle näitlejatele ja tihti ka konkreetselt Jacksonile. Sellises vanuses ja sellise nahavärviga karakterit lihtsalt ei kuuluks sellesse maailma, kui ta poleks nii nupukas nagu ta on. Nii et, usun ka sellel korral Tarantino protsessi, mille käigus karakterid avavad ennast ka talle alles stsenaariumi kirjutamise käigus.
Jep, jep, ikka Rothi tegelast pidasin silmas, aga ma Landa/Waltzi sarnasuse all ma ei mõelnud muidugi mõistagi mitte üldse karakterit, vaid ikka Landa ja Waltzi koosmõjul sündinud Tarantino gimmick`ut, mis eriti tugevalt jätkus Waltzi tegelases Djangos ja nüüd siis jätkub veidi õrnemalt Hatefulis läbi Rothi tegelase. See gimmick on minu jaoks jõle tüütu, sest see on end ammendanud ja ei paku ja isegi ei püüa pakkuda midagi uut. See on ka üks põhjustest, miks ma Waltzi tegelast Djangos väga omaks ei suutnud võtta. Minu meelest see rikub tegelase ära, kui ta on ressi eelmistest filmidest pärit tegelase kordamine. Djangos võis selle veel üle elada, sest Waltz saab kõigega hakkama, kind of, aga Rothi tegelane tekitas mul ainult selget vajadust silmi pööritada.
AGA!
Jolt, sa tõmbasid väga kenasti Django kokku, aga need tunded valdasid mind isiklikult just nimelt Hateful`i vaadates. Django puhul ma seda väga ei tajunud, olgugi et mingid õrnad vaibid olid juba siis olemas.
Kui karmilt öelda, siis mul on tunne, et Tarantino on scripti ja tegelaste suhtes justkui laisaks muutunud. Stiili poolest laitmatu film, aga krt, seda pinget - pinget, mis peaks vähemalt minu meelest tulenema sündmuste ja tegelaste pinevalt ülesehitatud sümbioosist, mis peaks lõppema plahvatuslikult ja ootamatult - seda pinget lihtsalt ei olnud ja kogu kaadervärk muutus tüütuks.
Ma ei pea ennast ka eriliseks tarantinofiiliks ja ega ootagi, et ress ennast aina uuesti ja uuesti tõestaks, aga kõige kurvem on vaadata vägevat režissööri pakkumas üsna elutut ja läbinähtavat näitemängu, kus pealkirjas viidatud vihasus ja kaheksa karakterit, kes seda vihameelsust peaksid justkui edasi kandma, on lihtsalt loiud karakterid, kes läbi vingete näitlejate esitavad lihtsameelset ja pingevabat dialoogi ning kogu sündmuste areng ei ole midagi muud kui mingi järkjärguline sündmuste kirjeldus, mis ei püüagi midagi särisevat pakkuda.
Sam Jackson tegi hiigelrolli koos Russelli ja Leigh`ga, nemad muutsid filmi ilgelt nauditavaks. Goggins muidugi ka. Aga sellega asi ka piirdub, minu jaoks vähemalt.
Spoiler :
Ma läksin Hatefuli vaatama teadmisega, et ma saan kolm tundi dialoogi. Noh, seda ma sain, aga ma ikkagi tahtsin Basterdi piimastseeni(!). Võimalik, et mu ootused olid tõesti liiga kõrgel. Djangole järgneva tükina on aga üsna loogiline eeldada just nimelt 3 tundi dialoogipõhist särtsu.
