Postitas Forzelius » 15. Jaanuar 2015, 05:12
Mäletan, et kui Oz'i finalet vaatasin ühes BFMi loengus, oli karp umbes tund aega lahti. Sest see oli nii halb. Nii halb kokkuvõte ühest väga heast seriaalist, mis mingil hetkel liikus kursil saamaks mu lemmikseriaaliks läbi aegade. Seekordne reaktsioon oli kardinaalselt vastupidine. Ei mäleta (filmiveebi kroonikud teevad Hungeri arvelt nüüd kindlasti nalja) mil peale sulgudes mainitud filmi vaatamist oleks enne tänaeilset viimasti nii kaua lihtsalt pahviks löödud olnud.
See, mida ma 107 minuti vältel tunnistasin, võlus mind rohkem kui ükski film viimase (vähemalt) 5 aasta jooksul. Ilmselt rikun nii mõnegi filmielamuse ära siin sellele ülevoolavat kiitust jagades, kuid tough shit. Intensiivne kui ühe sõnaga. Kummitavalt jõuline ning energiat tulvil karakterieepos, säilitades mingil kujul minimalismi. JK Simmonsi ja Miles Telleri keemia oli võimas.
Kõige rohkem, my God, jahmatas mind stseen jazziklubis, kus justkui vaatajale sisseraiutud arusaamad tegelastest visati kümneks minutiks täiesti aknast välja. Ma pole säärast käsitlemist mitte kunagi näinud. Täielik reboot. See oli sürreaalne kogemus, mida ma oskaksin võrrelda ainult Matrix Revolutionsist meelde jäänud stseeniga, kus Neo ja Trinity väga sandis olukorras, masinatega võideldes kogu sellest tormisest surmast pilve peale tõusevad ja päikest ning sinist taevast näevad. Whiplashi nö intermission oli midagi samasugust.
Põhiliseks jutupunktiks jääb minu jaoks Fletcheri tegelase motivatsioon ja eesmärk. Kas ta oli tõesti terve aja kontrolli all ja teadis täpselt, mida ta teeb või oli lõpptulemus Andrew enda geniaalsuse esiletõusmine. Kas koer liputas saba või vastupidi. Lõpustseeni jazzitrummeldamine oli peaaegu sama improvisatsioonist tulvil malemäng kui samas stseenis lahti rulluv tegelaste pingpong. Ilma midagi reetmata; see, kui mitu korda seal piits käest kätte liikus, oli lihtsalt fantastiline. Aaaah, film, mida tahaks uuesti esimest korda vaadata. Selle dekaadi parim film mu raamatus vist isegi. Midagi, mida jään meenutama veel aastate pärast. Ideeliselt võiks veel JK Simmonsit kümme paragrahvi kiita, aga jagan natukene kiidusõnu ka Tellerile. Talent, kelle karjäär sellest meistriteosest ainult hoogu juurde saab. Tehniline pool, eriti suurepärane montaaž ja opetöö oli ka jõle kihvt. Raske uskuda, et kogu asi võeti üles 19 päevaga. Lihtsalt vapustav, kui realistlikult pilti sisse vaataja lükati. Olid abilisteks siis Fletcheri kortsud või Andrew verepiisad löökpillidel. Tabasin üks hetk end isegi sama kramplikult nagu mõni trombooni hoidev nolk teises reas. VÕIMAS!
hindamatu/10