Postitas filmiarvustus » 30. Aprill 2014, 12:12
Hans Petter Moland lavastajana ja Kim Fupz Aakeson stsenaristina on minu jaoks tuntud kui "A Somewhat Gentle Man" meeskonnana, kes oskab head filmi teha. 2014 HÕFFil ja hiljem ka kinodes on võimalik vaadata meeste uut filmi "In Order of Disappearance", kus koos Stellan Skarsgardi ja Bruno Ganziga tuuakse palju head huumorit ja mõnusat lumist ilma. Tegemist on Norra-Rootsi koostöös valminud tõeline Skandinaavia komöödiaga, millel on nii mõndagi öelda põhjamaade meeste käitumise kohta.
Juba paari minutiga tekitab film sellise Tarantino sarnase tunde, mis väljendub suures koguses veres ja kõrvaliste karakterite dialoogis, mis on äärmiselt humoorikad. Naljad on väga asjakohased ning Skandinaavia heaolu mõnitavad (just viisil, kuidas muu maailm seda kanti näeb). Näiteks on karakterite vahel sellised dialoogid, kus arutatakse Norra vanglate ilu ja luksust, miks norrakad koerasitta koristavad ja miks ei ole Norras soe ja päikeseline - naerud on garanteeritud. Narratiiv on lõbus ja liigub edasi väga vaevutult, kõike on lihtne jälgida ning film ei nõua suurt kaasa mõtlemist. Imeilusa talvise atmosfääriga Norra maastiku taustal toimub suhteliselt verine film, milles ei ole seksi, roppust ja alastust, kuid on tugevalt mehine testosterooni täis vägivaldne teos, mille peategelane on "Dickman" - mis siin veel öelda?
"Kadumise järjekorras" on tumedam ja verisem, kui keskmine komöödia ning meenutab selliseid tuntuid nimesid nagu "Fargo", "Burn after Reading", "In Burges", "The Big White" ja "A Somewhat Gentle Man", millest viimasel on täpselt samad tegijad. Suureks plussiks selle konkreetse filmi juures on tegijate oskus ennast mitte väga tõsiselt võtta, jäädes oma suhtumises suhteliselt vabasse raami, mis laseb teosel hingata. Ainulaadne on lavastaja viis, kuidas mälestada tegevustiku jooksul surnuid inimesi (tuleb ekraanile täisnimi koos religiooni sümboliga), mis annab võimaluse karakterid tappa ilma neid reaalselt tapmata. Samuti see loob paar koomilist kohta, millest kõige viimane on seotud viimase surija religiooniga (humanism) ja tema viimaste sõnadega. Kui küsisin Mart Sanderi käest, et miks tema arvates ei olnud teoses ühtegi ateisti, siis tema arvas, et see nali oleks publikust mööda läinud. Usun, et tema arvamus on õige.
Peale silmapaistva huumori annab teos ka kommentaari meeste käitumise kohta, millest kõige olulisem punkt on meie oskus lollusi teha selliselt, et tegudel oleksid võimalikult suured ja halvad tagajärjed. Arenedes sellest punktist edasi, saame aru, et filmis ei ole õrnasid tundeid (välja arvatud kahe mehe vahel, mis on ka ainukene draama). Dickman ei leina oma poega absoluutselt, kordagi ei näita ühtegi emotsiooni ning hiljem saame teada, et tegemist ei olnud hea isaga (ei osanud unejuttu lugeda). Lavastaja karistab eriti julmalt ühte suhet , mis on ainukene, kus on tunda mingisugust emotsiooni. Kokkuvõtteks ütlen, et linalugu on tõeliselt hästi läbimõeldud komöödia, mis naerutab algusest kuni lõpuni, kuid ei unusta kordagi ära, et on lisaks veel põnevusthriller, kus on palju verd. Pole ammu saanud nii palju naerda, kui selle filmiga.
Teosele hindeks annan tugevad kaheksa punkti. 8/10.
