Postitas filmiarvustus » 11. Aprill 2014, 15:56
Suhteliselt ühekülgne McG on üks neist lavastajatest, kelle töö kas meeldib või mitte. Luc Bessoni ja Adi Hasaki käsikirjale üritab McG elu sisse puhuda veteranist näitleja Kevin Costneri ja korrapäratu huumoriga, muutes kogenud stsenaristi (ja lavastaja) Bessoni kirjutatud karakterid täielikuks totruseks. Tundub, et McG üritas luua "Ausad valed" tüüpi spioonikomöödiat, kuid tegi hoopis Austin Powersi tõsise näoga versiooni.
Kevin Costner jätkab oma rolli filmist "Jack Ryan: Variagent" või vähemalt midagi samalaadselt igavat, kuigi mehe kaitseks pean ütlema, et oma osa mängib ta välja täie tõsidusega. Tõeliselt kahju on Bessoni käsikirjast, sest tema sulest on varasemalt pärit sellised hitid nagu "Riskikuller", "Leon", "Viies Element", "Takso" ja "Röövitud", mis kõik näitavad mehe oskust luua põnevaid teoseid. Süüdistan selle filmi põrumises ainult McG veidrat arusaama spioonifilmidest ("This Means War", "Charlie's Angels"). Terve film on täis seosetuid stseene ning väga palju kõrvalliine, mis ei vii mitte kuhugi ning jäävad lõpuks lahendamata. Tervikuna on tegemist kaosega, millel puudub igasugune fookuspunkt. Filmi vaatamise ajal on pidevalt tunne, et mingisugune lõik on puudu. Keegi peaks selle "filmi" ette võtma ning uuesti monteerima ja ajastama, et luua mingisugunegi kord majja.
Filmi esimesed kümme minutit on täita mõnusad ning täis draamat ja märulit, kuid sealt edasi on totaalne jama. Õnneks siiski ei ole kõik halb, vaid on midagi ka positiivset. Kindlasti pean kiitma Costneri kehastatud Ethani ja tema tütre Zooey (Hailee Steinfeld) omavahelist suhet, mis ei sobi siia filmi, kuid on hästi tehtud. Mõnusalt humoorikas on mustanahaliste perekond, kes on sisse kolinud Ethani korterisse. Tunnistan, et sain linaloost teatava naudingu kätte, sest naersin väga palju. Kahjuks suur osa naerupahvakaid olid piinlikusest, et kui halvasti on situatsioonid lahendatud. Kõige suuremaks naeruväärseks miinuseks jääb austinpowerslik "müstiline" Vivi Delay, keda kehastab üliseksikas Amber Heard - seda naist lihtsalt ei saa tõsiselt võtta.
Tegevustik filmis vahetub väga kiiresti, tempo on segane ning jälgitavuselt väga laialivalguv. Kord on Ethan kedagi piinamas, siis on lilla jalgrattaga tütart sõidutamas, siis õpetab tütart tantsima, siis veider ööklubi stseen ja siis sõbrustamas mehega, keda just alles piinas. McG lihtsalt loodab pseudofilosoofilistele filmivaatajatele, kes annavad enda üleanalüüsimisega asjadele tähenduse ja mõtte sinna, kus neid selgelt ei ole. Tagatipuks ei anna lugu isegi rahuldavat lahendust, sest see, kuidas see film lõppes, ei ole mingisugune lõpp. Tunnen, et levitaja BestFilm ei saanud originaalkoopiat, vaid aprillinaljaks mõeldud versiooni. Kindlasti ei soovita seda filmi vaadata, vaid tasuks hoida oma piletiraha JAFFile.
Filmile hindeks annan tugevad kolm punkti. 3/10.
