Postitas filmiarvustus » 15. Aprill 2014, 09:59
2008 ilmus Norras valminud tõeliselt emotsionaalne film "Troubled Water" (DeUsynlige), mis jutustas eludest läinud valesti. Tolle loo lavastaja Erik Poppe on endine fotoajakirjanik, kelle ülesandeks oli kajastada konflikti regioone. Eelmise aasta lõpus ilmus suurtele ekraanidele pool-autobiograafiline linalugu "A Thousand Times Goodnight", mis toob ekraanile tõeliselt elulise ja ebaausa dilemma - kas perekond või südame kutsumus ja instinkt. Norra-Iirimaa-Rootsi koostöös valminud film paneb selgetesse raamidesse töö ja hinna, mida tuleb maksta edu ja kuulsuse eest.
Erik Poppe'i hetkel viimane film on tõeliselt kvaliteetne suhtedraama, mis toob ekraanile ühe suurimaid dilemmasid, mida võimalik ühele inimesele ette laduda. Linalugu on väga stiilse ja ilusa pildiga, kergesti jälgitav ja tõeliselt hästi tabatud tempoga, kuid teose võimas löök on peidus räägitavas loos ja sõnumis, mida tahetakse edasi anda. Äärmiselt sujuvalt ja tugevalt alustav film hoiab suurepärast tasakaalu maitseka emotsionaalse loo ja liiga sentimentaalse väsitava kližee vahel, minnes kohati isegi nii julgeks, et sisse visatakse aeg-luubis kunstilisi allegoorilisi sõnumeid surmale eelneva seisundi kohta. Põhiliselt on film tuntav kolmes aspektis - Rebecca ja tema abikaasa Marcuse suhe, Rebecca ja tema tütarde suhe ning Rebecca ja tema ületamatu armastus oma töö vastu. See film räägib Rebeccast!
Minu jaoks on see film täielik ootamatu ja magus üllatus. Läksin kinosaali ilma igasuguse eelteadmiseta ning pean tunnistama, et silm läks niiskeks ning kerge klomp oli kurgus. Asja kurbus ei ole peidus füüsilises sündmuses, vaid sõnumis, mida see film meile edasi annab. Esimene asi, mida teos esile tõstab, on naiste maailm ja nende õigused, näidates "nõrgemat" sugu tugevama kui mehed seda on. Koheselt selle vastandina pannakse isa perekonna ja laste elus tähtsamale kohale kui ema, näidates kaader kaadri haaval, milline on hind tõelise kunsti ja oma ala tipu saavutamise eest. Erik Poppe ütleb meile, et sellised inimesed, nagu Rebecca, ei tohiks kunagi perekonda luua.
Juliette Binoche on Rebecca rollis lummav ja veatu. Tahaksin koheselt sellele naisele mingisuguse auhinna kätevahele anda. Stseen stseeni järel pidin uuesti üllatuma üha võimsama esitluse pärast. Tema ekraanipartner taanlane Nikolaj Coster-Waldau teeb samuti meeldejääva esitluse, pannes meid unustama, et teleekraanidel on tegemist Jamie Lannisteriga. Eraldi pean ära märkima noore näitlejanna Lauryn Canny, kes tabas iga emotsiooni kümnesse - väga tubli töö. Stsenaarium on imetlusväärne, sest iga asi on omal kohal, kuid kahjuks on film natukene liiga karm Rebecca vastu, andes veel lööke kui naine juba maas (viimased stseenid Kabulis). Tunnen, et selle tohutu visuaalsuse juures on mõned eriliselt esiletõusvad stseenid, mis kannavad endas tohtult lööki ja raskust ning neid on raske peast välja saada. Minu jaoks on neid selles filmis kolm - kui tütar Rebeccat järjest pildistab, filmi lõpus olev noor moslemitüdruk ja Rebbecca tütre Steph joonistused oma perekonnast. Tahate teada ja tunda neid stseene, siis tuleb kinno minna!
Filmile hindeks annan tugevad kaheksa punkti. 8/10.
