Postitas filmiarvustus » 13. Märts 2014, 19:39
"Ritter Rost - Ein Vorbildliches Weihnachtsfest" on lühianimatsioon, mis ilmus 2003. aastal. Tolle maailma ja karakterite loojateks on Jörg Hilbert ja Felix Janosa, millele 10 aastat hiljem loodi järjena videomäng "Ritter Rost - Das Ritterturnier". Saades kohalikul maastikul edukaks, loodi mängule järjeks täispikk animatsioon "Ritter Rost", mis on hetkel ka meie kinodes jooksmas. Täispika loo lavastajateks on Thomas Bodenstein, Hubert Weiland ja Nina Wels, käsikirja panid kokku Mark Slater ja Gabriele Walther. Eelmise aasta lõpus valmis ka samanimeline seriaal, mis kajastab sündmuseid peale filmi lõppu.
Kindlasti ei tasu muretseda sellepärast, et tegemist on juba kolmanda rüütel Rooste seiklusega, sest käsikiri ja lavastus on arvestanud rahvusvahelise publikuga, kes ei ole eelnevate kohalike seiklustega kursis. Väga kiiresti tutvustatakse Romuriiki ja sealseid elanikke, samuti loo kangelast ja tema eriti armsaid sõpru. Esimene asi, mis selle filmi juures tähelepanu tõmbab on tõeliselt ilus, terav ja meeldejääv visuaalne stiil, mis on äärmiselt lapselik ja lihtne. Kuigi tegemist on perefilmiga, võib seda teost siiski pidada rohkem lastele suunatuks, sest karakterid ja huumor ei peida endas mitte midagi tõsisele täiskasvanud pereisale ja emale.
Tugevalt vahelduva tempoga film on fantaasiarikas ja kujutlusvõimet arendav, vähe emotsionaalne ja suhteliselt humoorikas animatsioon. Karakterid on kõik ülepaisutatult ühekülgsed ja endale truuks jäävad, head nalja pakkuvad ja väljendusrikka miimikaga. Väga detailne maailm toob vaatajani suures koguses nunnusid tegelasi, kes panevad väikesed tüdrukud ja nende emad ahhetama. Suurtele animatsioonisõpradele ei ole raske leida rohkelt sarnasusi selliste tuntumate filmidega nagu "Despicable Me", "Robots" ja veel mõned, kuid tasuks pidada meeles, et esimene lühifilm "Ritter Rost" karakteritega ilmus aastaid enne nimetatud "suuri" animatsioone.
Kahjuks on selles filmis mõned miinused, mis tugevalt hakkasid häirima. Esimene ja võib-olla kõige suurem segadus on terve see maailm, kus nemad kõik elavad. Peale filmi vaatamist ja guugeldades sain asja selgeks, sest väga suur osa taustast seletatakse ära videomängus (nagu miks on osad seal inimesed, kui isegi pilved ja päikene on mehhaanilised), seega ei tekkinud looga sellist sidet nagu oleks soovinud. Teine häiriv aspekt on videomängulik ülesehitus. Liikumine, muusikavalik ja isegi vaatenurgad on täpselt sellised nagu mängiks mängu, mitte ei vaataks animatsiooni. Lõpetuseks ütlen, et täiesti mõnus animatsioon, mida kodus koos oma lapsega korduvalt vaadata, kuid päris kinoelamuseks seda ei pea.
Filmile hindeks annan korralikud viis punkti. 5/10.