Pruunkarude maa

[uLtImAtEcRiTiC]

Pruunkarude maa
Land of the Bears (Terre des ours) (2014)

See on lugu emakarust ja tema kahest pojast tsivilisatsiooni poolt puutumata Kamtšatka poolsaare lummavas looduses. Emotsionaalne ja kaasahaarav film avab meile täies hiilguses Kamtšatka imekauni looduse, kus elab arvukalt pruunkarusid. Pärast talveund võtavad pruunkarud ette pika teekonna, et jõuda mägedest jõe ja ookeani kallastele. Nad veedavad kogu suve toitu otsides, et siis jälle tagasi pöörduda ja talveunne suikuda. Mida rohkem suudavad pruunkarud suve jooksul süüa ja rasva koguda, seda suuremad võimalused on neil talv üle elada.

Nüüd on kõigil võimalik teha koos pruunkarudega kaasa seiklusterohke teekond karges põhjamaa looduses. Film on valminud koostöös ''Avatari'' lavastaja James Cameroni võttegrupiga.

www.solariskino.ee



Loe täielikku tutvustust siit

[filmiarvustus]

Guillaume Vincenti ja Michel Fessleri järjekordne dokumentaalfilm viib vaatajad imelisele Kamtššatka poolsaarele, kus koos James Cameroni võttemeeskonnaga tuuakse ekraanile seninägemata detailirohke lugu pruunkarude raskest elust keset imeilusat loodust. Vahel harva ilmub mõni film, kus 3D on reaalselt ka mingisugune lisa, "Pruunkarude maa" on üks neist.

Dokumentaalfilmide valikul lähtun alati teemakäsitlusest ning julgusest ausat ja õiget lugu rääkida. Esimesel pilgul jättis "Pruunkarude maa" suhteliselt igava mulje, kuid imeline kogemus Michel Fessleri "Pingviinide marss" dokumentaaliga, andis ajendi kinosaali astuda ka Kamtššatka karude jaoks. Kindlasti on need pehmed karud väärt kinopileti raha ja aega, sest eelkõige tugevalt visuaalne elamus oskab emakese looduse iluga mängida. Pealtnäha nagu tavalised Eesti metsad peidavad kaugemal kõrgeid mägesid, sügavaid järvi ja ohtlikke jõgesid, mida mööda pooletonnised karud endale pikkadeks talvedeks süüa koguvad.

Minule jättis tugevalt positiivse mulje meeskonna imeliselt tehniline oskus lugu ülesse filmida. Terve teos on täis stseene ja võtteid, mis jätavad pead sügama, sest ei kujuta endale ette, kuidas need tehti. Heliga on samasugune lugu - pole õrna aimugi, millisel viisil need hääled ülesse korjati. Veider on mõelda, kuid filmil on olemas täiesti tuntav narratiiv ja korralikult arendatud ja tutvustatud karakterid. Noor isakaru ning emakaru koos oma kahe lapsega saavad väga kiiresti armsaks ning see toob loole kaasa täiesti tugeva emotsionaalse sideme. Äärmiselt sujuvalt liikuv tegevustik hoiab neutraalselt tooni algusest kuni lõpuni, jäädes truuks valitud õpetlikule suunale.

Looduslikule dokumentaalfilmile omaselt on teos väga hariv ja sobilik terve perega vaatamiseks. Sain ise teada väga palju huvitavat karude karmidest elutingimustest ning jahmatavatest numbritest nende suuruse, liikumise kiiruse ja söögikoguste kohta. Tegijad suudavad karudele inimlikud omadused külge pookida, pannes sedaviisi vaataja neist kiiresti hoolima. Muusikavalik on väga eepilise tundega, mis tegelikult kohati mängis situatsiooni üle. Eestikeelne narratsioon on vahel niivõrd vaikne, et seda lihtsalt ei ole kuulda. Lõpetuseks pean ütlema, et filmi kindlasti peaks vaatama võimalusel originaalkeeles ja 3D variandis.
Dokumentaalile annan hindeks korralikud seitse punkti. 7/10.