22 Jump Street

[uLtImAtEcRiTiC]

22 Jump Street
22 Jump Street (2014)

Pärast seda, kui neil on tulnud kaks korda keskkooliga rinda pista, ootab politseiohvitsere Schmidti (Jonah Hill) ja Jenkot (Channing Tatum) kõrgemate panustega mäng. Salaopp viib nad kohalikku kolledžisse, kus Jenko leiab hingesugulasi jalgpallitiimist ja Schmidt imbub boheemlaslikku kunstiteaduskonda. See aga lööb paarimeeste vahele kiilu. Nii ei oota lahendamist ainult juhtum, vaid ka omavahelised suhted. Kui need silma järgi liiga vanad esmakursuslased suudavad lõpuks tõelisteks meesteks kasvada, võib kolledž olla nende elu parim valik.

www.acmefilm.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[LiveForThis]

Tüütu ja igav, igav ja tüütu. Polnud õieti midagi vaadata. Hullem kui eelmine. Hillil ja Tatumil on üheskoos hea keemia ning vulgaarset, lausrumalat, iseenda ja oma filmi kallal torkivat meta-huumorit õnneks ikka jagub, aga pikalevenivad ja kiirelt tuimaks muutuvad naljad, tüütult kiiresti sisutühjaks lagunevad dialoogid ja õnnetult igav sisuline areng lihtsalt matab selle miskipärast ohtralt kiidetud komöödia kiirelt USA meh-komöödiate tasandile.

2/5

[Spellbound]

"22 Jump Street" esindab minu silmis kõike seda, mis on USA komöödiates igav, valesti ja lihtsalt halb ning samal ajal ka hea ja huvitav.
Korduvad vulgaarsused ja kõikvõimalikud füüsilised "naljad" ei tööta enam juba ammu. Mõnel juhul on need siiski talutavad, aga seda ainult siis kui stsenaarium ja lavastus on neist üle. "22 Jump Street" puhul siis mitte. Visuaalselt kuiv, rutiinne ja tavaline, süžeelt ennastkordav ning naljade poolest lahja supp tüütute tegelastega, mis üritab end graafilise räigusega teravamaks muuta.
Hill ja Tatum töötaksid suurepäraselt kui stsenaarium ise oleks läbimõeldum. Hetkel on neil keemia täiesti olemas, aga see funktsioneerib ainult teatud stseenides. Ice Cube'i etteaste ja lõputiitrite ajal välja toodud erinevad versioonid järgedest jäidki filmi naelteks.

Hea ja huvitav on "22 Jump Street" siis kui kerkivad esile filmiviitelised torked, eneseteadlik huumor eelmise osa ja USA komöödiate stereotüüpide, klišeede kohta ning teadlik popkultuuriliste viidete kuhjamine.

Pole halvem kui Sandleri viimase aja toodang, aga selleks peaks ka väga pingutama ka või siis mitte...
5/10

Hiljuti ilmus huvitav video visuaalsest komöödiast, mis ütleb nii mõndagi USA komöödiate käekäigu kohta
http://vimeo.com/96558506

[Ralf]

Päris halvaks ei nimetada ei söanda, aga midagi esile tõstmist väärivat siin pole. Esimese filmi venivam ja magedam uusversioon. Eneseteadlik küll ja Tatum/Hill on koos jälle toredad, aga sellest ei piisa.
Arvustus

[Forzelius]

Tatum ja Hill on tõesti toredad, kuid väga väsinud oli see. Veits nagu Hangoveriga nagu kuulsin kedagi treppidel ütlemas peale filmi. Peale seda esmast vaimustust, et tiim on jälle koos, näed, et asi ei suuda oma jalgadel teistkordselt enam seista. Mõned väga head naljad küll olid, aga üldiselt mitte kõige parem komöödia, kahjuks.

[Jolt]

Jeebus, kui vastuoluline tekst. Ralfi seisukoht on enamvähem kindel ja arusaadav, kõik teised jäävad oma tunnete seletamisel umbes sama segaseks nagu partneri teraapiat läbi viivad filmi peategelased vastava sessiooni ajal.

Ja see võrdlus Edgar Wrightiga on imho kohatu. Sest iga lavastaja ei saa olla EW. Tema filmidest on saanud omaette fenomen ning seda väga kindlatel põhjustel. Tarantino on tema üks lähimaid sõpru ning sedagi väga kindla põhjusega. Need tüübid on üks-generatsiooni-kestel vennad, kellel on filmidega seonduvatest kõikide aspektide üle ülimarukindel kontroll.
Ning minu meelest ei käi tolle video põhiline kriitika üleüldse 22 Jump Streeti lavastajaduo kohta. Vaadake kasvõi seda ideede ja visuaalsete naljade hulka, mida nad on suutnud nii Cloudy with a Chance of Meatballsi ja ja The Lego Moviesse pakkida. Mina ütleks, et Lord/Miller on pigem üsna särav erand praegusel USA komöödiafilmide maastikul. Tunnistan, et mõlemad Jump Streeti filmid on tõesti reaalsusest tingituna veidi kammitsetumad, kui arvutis loodud animafilmid, kuid montaaži ning heliefekte ja kadreeringuid nad nii lõdva käega ei tee nagu selles videoarvustuses välja toodud näited. MOTT

Konkreetne film oli minu arvates vägagi õnnestunud komöödia ning tõusis komöödia-järgede seas esile hea näitena. Sellest Hangoveri võrdlusest mina aru ei saa, sest too film kordas ennast teises osas stseenist-stseeni, antud järg aga liigutas suhet ja lugu ikka hoopis teisel moel edasi. Jah, palju oli ka sarnast, kuid minu jaoks see toimis see "hei-me-teame-ise-ka-et-see-on-eelmise-osa-sarnane" väljavabandav metahuumor. Peategelaste muhedat klappi ja keemiat on kõik juba kiita jõudnud, ning põhjusega.
Olen päri sellega, et film oli iseenesest mõnevõrra ebaühtlane (välja hakiti vähemalt 45 min stseene tegelastega, mis mingil põhjusel kuhugi ei asetunud). Selge on ka see, et lavastajatele läks palju rohkem korda peategelaste vaheline suhe ja komöödiastseenid kui actioni osa. Lõpp on siiski juppjagu kahvatum kui 21 Jump Street. Tho, seda miinust kuidagi pehmendavad maailma kõige eepilisemad lõputiitrid.
Kokkuvõttes väga tempokas ja ladus suve-komöödia, mis saab täpselt aru žanri piiridest, kuid oskab nende üle nalja teha.

Sun's out,
guns out.

[Soprano]

Amen, Jolt! Nelja esimest kommentaari siin lugedes hakkasin mõtlema, kas me vaatasime ikka sama filmi. Näiteks fakt, et LFT'le meeldis "A Million Ways to Die in the West" poole rohkem kui see, on ikka veidi wtf. Maitse üle ei vaielda I guess...

"22 Jump Street" ei leiutanud küll jalgratast, aga Hangover'iga vms võrrelda on ikka kohatu. Also, (Edgar Wright'ilikku) visuaalset komöödiat siin just oli ju... Meenub koht, kus Jonah end vintsiga üles tõmbab, samal ajal kui Channing taustal parkuuritab. Ja selliseid momente oli kindlasti veel, kuid muidugi mitte Wright'i tasemel. Päris leidlik oli ka montaaž, kus ekraan oli pooleks jaotatud ja tegelased said üksteisega kokku ning poolitav joon kadus vahelt ära. Meenus sellega (500) Days of Summer.

Nõrgimaks küljeks jäigi lugu, kuid nagu ka Jolt mainis, siis tegelaste areng oligi rohkem eesplaanil. Kõige olulisem, et nalja ikka sai päris korralikult. Lõputiitrid olid eriti .

Pole halvem kui Sandleri viimase aja toodang, aga selleks peaks ka väga pingutama ka või siis mitte...

Sa ju nägid "Blended" treilerit enne seda filmi... ja sa tõemeeli võrdled seda okset 22JS'iga?

[tuusla]

Mina pean tagasihoidlikult lisama, et mulle see jampstükk meeldis. Arvestades, et olen eelmisest sügisest saati komöödiates (või noh, selles hambutus jamas, mida komöödiate pähe serveeritakse) ikka päris koledasti pettunud, oli see lõpuks miski, mis ka naerma ajas. Ja ilma selleta pole komöödia kuskilt otsast komöödia.

[LiveForThis]

Kusjuures see Wrighti komöödia videoessee or smth ei olegi tegelikult otseselt ainult Wrighti stiilist, vaid pigem USA hambutute ja üksteise koopiatena mõjuvate komöödiate võrdlemine erinevama ja originaalsema lähenemisega. Lähenemisega, mida ka USA komöödiavalmistajad võiksid rakendada ehk siis vähemalt püüda pakkuda reaalselt uuenduslikkust nii pildis kui ka tekstis. Senimaani seda aga ei pakuta või noh pigem ei suudeta.
Olgu, "22 Jump Street" pakkus mõningaid visuaalselt ägedalt lahendatud momente nagu Soprano välja tõi, aga samas kus ma juba täpselt samasugust võtet näinud ei oleks. Üllatusmoment, et taoline tore seik on filmi lisatud, tuleneb pigem sellest, et taoline juba korduvalt kasutatud huvitav idee filmi üldse lisati. See annab muidugi tunnistust, et USA peavoolu komöödiates ülimalt vähesel määral kasutatav leidlik visuaalne huumor jõuab ainult vahel harva paari stseeni kaudu mõnda uusimasse filmi. Oeh.

"A Millions Ways To Die.." mulle meeldis, meeldis väga. Filmil oli väga tavaline sisu, aga õnneks pöörati rohkem tähelepanu familyguylikule lollile huumorile, tegelastele ja settingule kui asjaolule, et neil on nõrk ja igav sisu. MacFarlane`i on vähemalt oma stiil, millest ta tugevalt kinni hoiab.

Koopiana mõjuv sisu on miski, millele USA-s näiteks komöödiate vallas kogu aeg rakendatakse ja see on muutunud nii kohutavalt tüütuks, laisaks ja igavaks, et mitte miski ei suuda filmi enam päästa. Sama lugu on nii Judd Apatow ja Seth Rogeni filmidega, vähemalt nad on suutnud luua mingisugusegi neile omase lähenemise, mis vaatamise talutavaks muudab.

"22 Jump Street" ei paku aga suurt midagi. Meta-huumor iseenda kulul on küll tore, aga usun, et see on tore ainult sellepärast, et üks keskpärane USA komöödia otsustas meta-huumorit kasutada. Ja ongi kõik. Tore, et jõutakse järgi stiilile, mida on juba rakendatud. Vulgaarsus, debiilsus ja muu säärane suutis filmi küll täiesti vaadatavaks muuta, aga ma ei vaata seda iialgi uesti, sest seal ei ole lihtsalt mitte midagi vaadata. Kõige hullem tunduski olevat see kahe peategelase vaheline suhe, mis hakkas filmi teises pooles kohutavalt venima. Kusjuures pea iga dialoogi püüti vürtsitada muu taustamüra või hullude tegelastega, aga kohe alguses silma paistnud sära kadus ikka väga kiirelt ja siis oled sunnitud ootama, millal kohustsulik sisu arendav dialoog lõpuks ometi lõpule jõuab. Kohutavalt igav.

[Forzelius]

Mina ei pretendeerinudki oma ülimalt põgusa nupuga millelegi enamale, kui esmasele arvamusele ning see oli suhteliselt selge: viletsam kui esimene. "Vastuolulisus", kui härra Jolt mõtles selle all seda, et ütlesin, et:

Tatum ja Hill on tõesti toredad...Peale seda esmast vaimustust, et tiim on jälle koos...Mõned väga head naljad küll olid..

no ma ei tea, heas ja midagiütlevas arvamuses peaks ikka mõlemaid pooli esile tooma, kui selline võimalus eksisteerib. Ja nüüd, rohkem kui 24h möödudes, jään selle juurde, et tõesti, oli häid nalju ja nagu vähemalt üks siin teemas kommenteerinud inimene vast oma silmaga nägi, naersin päris julgelt kaasa ja olin nagu meelelahutatud. Aga filmi üldmaik oli ikka liigselt kordav minu jaoks ja need naljad ei kandnud end piisavalt välja, et minu raamatus seda paremaks või isegi sama heaks filmiks (kui esimene) lugeda. Annan tulevikus uue võimaluse, kui esimesega kahasse vaadata, ehk paraneb.

[Ralf]

Ma esimest vaataksin kindlasti uuesti tulevikus, teist arvatavasti mitte (kuigi nad teatud mõttes täiendavad teineteist kenasti).

[Spellbound]

Lord/Miller võiksid sel juhul tõesti jääda animatsioonide juurde, sest nii palju kui The Lego Movie kohta lugenud olen, siis see tundub tõesti olevat naljakas, huvitav ja oma nišiga loodud.

Wright'iga seotud video tõin välja lihtsalt sellepärast, et see näitab päris palju ära, mis mulle USA komöödiate juures ei meeldi ning otse loomulikult puudub sellel otsene seos 22 Jump Street lavastajatega. Ja muidugi on Lord/Miller'i võrdlemine Wright'iga kohatu. Õnneks ma seda ei teinudki.

21 Jump Street pole mul juba ammu meeles, 22 Jump Street'ist mäletan ainult lõputiitreid, ülejäänud oli igav häma, mida vaadates tekkis küll naerupahvakuid, kuid enam ei mäleta miks. Jäin isegi lõputiitrite järel lubatud lisastseeni vaatama

A Million Ways to Die in the West on siiani meeles kui labane, klišeline komöödia, aga huumor oli meeldejääv - tegelased, naljad, indiaanlased, arstid, lambad, vuntsilaul, MacFarlane ise.

[Dream]

Kuna enamik minu kinokaaslasi pidasid 22JS-i igavaks ja pigem olen negatiivset vastukaja kuulnud, siis tulin espets filmiveebi arvustusi lugema, et oma mõtetest nende taustal sotti saada.

Tundub, et jään vähemusse, sest mulle tõesti meeldis. Minu jaoks oli tegemist mitmekihilise filmiga - pealmine kiht pakkus lihtsat ja labast naerutamiskraami ning alt kumas läbi peenemat metahuumorit ja enesepilget. Viimane oli minu arust väga hästi õnnestunud. Samuti tõstaks esile Tatumi ja Hilli vahelist erakordselt mõnusat ja sundimatut keemiat, mis kompenseeris ka need hetked, kus naljagraafikus pikem paus vahele jäi.

[Ralf]

Keegi seda "White House Down'i" nod'i pani tähele? Alguses Jenko ütleb oma ülemusele midagi Valge Maja turvamise kohta ja kui viimane teda pilkab, vastab Jenko piinlikkustundega "Seemed like a good idea..." või midagi.

[tuusla]

Eee, ei, Ralf. Jenko ütles, et äkki saadate meid Valget Maja turvama. Viide samale filmile tähendas, et tema arust oli film hea, (mis siis, et box office'is floppis).