Postitas filmiarvustus » 07. Märts 2014, 12:31
Liam Neesonist on saanud vaieldamatult moodne märulistaar, kelle filmid meenutavad üheksakümnendate algusaastate parimaid põnevusfilme. Jaume Colle-Serra on Hispaanias sündinud lavastaja, kes kohalikule Eesti filmisõbrale tuttav kui õudusfilmi "Orphan" (2009) looja (seal räägiti ju Eesti keeles ja peategelane eestlane), kuid lisaks veel Liam Neesoniga teos "Unknown" (2011) ja "The House of Wax" (2005). John W. Richardsoni, Christopher Roachi ja Ryan Engleli poolt loodud käsikiri "Non-Stop" nõuab kriitilise mõtlemise puhkust, et pakkuda ühte viimase aja tugevamat põnevusthrillerit.
Liam Neeson ei ole sellise välimusega mees, kes sobiks traditsiooniliseks märulikangelaseks, kuid peale filmi "Taken" on mehe karjäär võtnud huvitava pöörde. Pean tunnistama, et olen kindel kinokülastaja igale mehe märulile, sest mehes on teatav hirmutav ja badass kvaliteet. Hetkel 62-aastase Neesoni viimane film "Otselend" on suurepärane märul, mis on hea tempoga, mõnusalt segase ja küsimusi tekitava sisuga ning eelkõige algusest kuni lõpuni kaasahaarav ja pinev. Tugevalt närviline thriller on täiesti funktsioneeriv teos, mille ainukene tingimus on vaatajapoolne vastutulek usutavuse kõrvale panemisega.
Käsikiri ei ole tegelikult suurem asi, kui hakata tõsiselt loosse süvenema. Pinnale ujub naeruväärne lugu, mis on täis suures koguses liiga täpseid kokkulangemisi, mis omakorda sobivad liiga mugavalt igasse ette antud situatsiooni. Õnneks ei ole eelnev nimetatu filmi suund ja ülesanne. Olulises aspektis, milleks on põnevuse ja müsteeriumi loomine, on linalugu tõeline tipp. Ei mäleta enam ammu sellist filmi, kus oleksin jõudnud kahtlustada igat karakterit filmis, kaasaarvatud peategelast ennast. Arvamismängu teeb keeruliseks hästi tehtud rollivalik, mis on täis kurjami ilmega näitlejaid ja täiesti süütu näoga inimesi, kes kõik võiksid olla potentsiaalsed kaaperdajad.
Kõige enam tõuseb see film esile äärmiselt kirgliku lavastuse, suurepärase näitlemise ja hästi saavutatud tasakaaluga naeruväärse sisu ja tehnilise oskuse vahel. Oma kergelt klaustrofoobilises seades ei unusta film kordagi tähelepanu pöörata detailidele, heale muusikale ning kohustuslikele kaklusele. Kindlasti peab eraldi ära mainima hea stseeni pisikeses lennuki tualetis, mis on üks paremini filmitud võitlusstseene, mida olen üle pika aja näinud. Olgugi, et tegemist on märuliga, tuleb linateos rohkem esile kui uuriv/lahendav thriller kui klassikaline tulista-löö-plahvata märul, kuigi ka neid viimaseid jagub rohkem kui keskmisele filmi vajalik. Suurema miinusena pean välja tooma filmi lõpus ilmsiks tuleva kaaperdaja motiivi, mis on sedavõrd poliitiliselt imal, et tõmbas filmilt punkti või paar alla. Lõpetuseks ütlen, et "Otselend" on väga meelelahutuslik ülemõistuse märul/thriller, mis garanteerib natukene naeru ja palju põnevust.
Filmile hindeks annan korralikud kaheksa punkti. 8/10.
