Postitas filmiarvustus » 25. Veebruar 2014, 14:59
Alates aastast 2006 on kaks prantslast Hélène Giraud ja Thomas Szabo tootnud looduslikku animeeritud teleseriaali "Minuscule", mida on võimalik ka meie teleekraanidelt jälgida. 2013 jõudis kinolinale sama duo 20 miljoni euro suurune, natukene üle tunni aja kestev, täispikk seiklus nimega "Minuscule: Valley of the lost ants", mis on teistsugune kui harjumuspärane läänemaailma animatsioon, kuid kindlasti mitte kuidagi halvem.
Kuna televiisorit kunagi ei vaata, siis kahjuks ei ole varasemalt näinud ühtegi episoodi eelnimetatud seriaalist, kuid täispikk animatsioon sellises kunstiliselt haaravas ja hea maitsega valmistatud raamis tõmbas minu tähelepanu. Prantsusmaa on varasemalt pannud paika väga unikaalse animatsiooni käekirja, mille trumbiks on alati olnud tõeliselt sügav ja hinge minev lugu. "Minuscule" jääb tuumas mikromaailma tasandile, kus varasemalt on seigelnud sellised filmid nagu "The Bug's Life", "Antz" ja isegi "Turbo", kuid suure erinevusena on vaikselt arenev looduslik lugu ilma igasuguste pop-kultuuriliste metakommentaarideta.
Oluline on teada, et terves filmis ei ole ühtegi räägitavat sõna. Kogu tegevustik on ülesehitatud veatu muusikavalikuga ning suurepäraste heliefektidega. Animatsioon väldib klassikalist lähenemist ning jätab narratiivi ja karakterid kõrvale, keskendudes ainult looduslikule värvusele, kirevusele ning halastamatusele. Lugu on ülesse filmitud reaalses looduses, mis on kindlasti üks suuremaid visuaalseid plusse terve teose juures. Lavastajad toetuvad tugevalt emakese looduse kodumetsa kohamakale ilule, mille peale on maalitud kolmemõõtmelised punnis silmadega putukad, kes teevaid naljakaid helisid. Animatsioon on tohutult temaatiline ning julgelt kokku pandud. Iga putukas on detailne, enda iseloomuga, humoorikas ja lapsesõbralik.
Linaloo esimesed kümme minutit on väga muljetavaldavad. Alguses olevad rahulikud ja reaalselt imeilusad metsavõtted asenduvad kiiresti naeruväärselt põneva tagaajamisega jõe peal, mille filmimist ei oska isegi ette kujutada. Oma liiga lühikese kestvusega hoiab teos üleval hullumeelset tempot, mis on täis naeru, kurbust ja suurte ajalooliste eeposte väärilist kindluse vallutamiskatset. Lavastajate suur risk on pidevad klassikaliste filmide "parodeerimised", mis võivad mööda minna täiskasvanutest, kes neid suurteoseid ära ei tunne. Näiteks tehakse stseene sellistest filmidest nagu "Star Wars", "Close Encounters", "Psycho", "Troy" jms, mis on tõeliselt naljakad (kui neist aru saab). Lõpetuseks saan öelda, et film on rohkem isegi täiskasvanutele kui lastele, kuid perega vaatamiseks sobib tõeliselt hästi.
Prantsuse animatsioonile annan hindeks seitse punkti. 7/10.
