Camille Claudel 1915

[Rasmus]

Camille Claudel 1915
Camille Claudel 1915 (2013)

"Camille Claudel 1915" räägib kolmest päevast nimitegelase elust Prantsusmaal asuvas vaimuhaiglas, kuhu tema perekond teda sunniviisiliselt paigutas. Film kajastab naise muresid, soovi skulptuure teha ning tema ootust venna külaskäigu suhtes, lootuses, et see aitab teda vabadusse.

Ülevaate lisas: filmiarvustus

Loe täielikku tutvustust siit

[filmiarvustus]

Kuulsusejanuline Bruno Dumont on taaskord filmiga valmis saanud. Seekordne autobiograafiline ajalooline teos räägib Camille Claudeli, kuulsa kunstniku Rodini armukese, hullumajas veedetud aja algusest. Filmis astub üles ja teeb meeldejääva esitluse Oskarivõitja Juliette Binoche, kelle seni kuulsaim film on kindlasti "The English Patient" (1996).

Filmi ainukene taustalugu on kohe filmi alguses olevad ilusad valged tekstiread, mis viivad väga kiiresti ajalooga kurssi. Minu jaoks enne seda filmi tundmatu inimene Camille Claudel veedab oma aega vaimuhaiglas, mis kuulub katoliku kirikule. Seal suurt midagi ei toimu, vaikne kõndimine ja igapäevane rutiin. Näiliselt see ongi terve selle filmi sisu. Lavastaja Dumont võtab selle filmiga aega, tehes väga pikad ja statsionaarsed võtted ning hoides dialoogi minimaalse. On palju momente, kus oli tunne, et filmiga on midagi juhtunud ja kinni jooksnud, kuid see ongi osa sellest filmi. Selline seade tekitab väga kiiresti ebamugavust ning lõksus oleku tunnet - klaustrofoobiat.

Filmis puudub igasugune muusika. Ainukeseks saatvaks heliks on jalasammud ja kruusa kihin, mille taustale tulevad vahepealsed häälitsused vaimuhaigla elanikelt. Dumont kasutab filmis reaalseid vaimuhaigeid inimesi, kuid suudab hoida nende rolli ainult illustratsiooniks Camille igapäevase elu kohta ja kontrastiks tema selgele mõistusele, mitte kuidagi alavääristavalt. Vaimuhaigla esteetika on paigas ning omas elemendis on tegemist ilusa filmiga. Need pikad planeeritud vaikused, Camille'i monoloogid ja liikumatud võtted annavad igale momendile rohkem sisu ning spirituaalset tähendust ning aitavad rõhutada teadmatust selle üle, et miks naine sinna hullumajja on pandud.

Juliette Binoche teeb suurepärase rolli, kuigi kohati on tunne nagu naine lihtsalt mängiks iseennast. Naise tõeline talent tuleb välja momentidel kui hullumaja muutub tema jaoks liiga paljuks. Kuna film ei ole eriti pikk ega sisutihe, siis tõuseb kergelt esile kaks naise poolt peetud emotsioonidest nõretavat monoloogi. Tema kehastatud Camille annab hea pilgu naise psüühikasse, individuaalsele põrgule ning saatusele, mida mitte keegi endale ei sooviks. Kahjuks unustab Dumont mõned väga olulised teemad (religioon, kunst, vaimne tervis) taustale kajama ning ei kasuta võimalust luua veelgi rohkem filosoofiliselt imponeerivat teost. Film jätab liiga kontrollitud ja mõõdetud tunde, mis küll annab hea kompositsiooni, kuid võtab ära sellise loomuliku hingamise, mis aitaks kergemini selle hullu situatsiooniga samastuda. Kokkuvõtteks ütlen, et tegemist ei ole filmiga igapäevasele filmisõbrale. Sisu on aeglane ja raske ning kindlasti kaks korda seda vaadata ei jõua, kuna film tõmbas mind täiesti tühjaks ja lausa väsitas ära.
Hindeks annan sellele teosele korralikud seitse punkti. 7/10.

[rauls]

"Camille Claudel 1915" on kõike muud kui kerge meelelahutuslik linateos. Võib vist öelda, et see on kunstifilm. Tegu on raske draamaga, kuid mulle meeldis (päris joovastuses siiski pole). Film oleks võinud küll rohkem pinget pakkuda, vahepeal muutus asi liiga üksluiseks. Juliette Binoche on peaosas nii hea, kui üldse olla saab. Camille Claudel'i kannatused on erakordselt ehedalt välja mängitud, et Binoche'i rollisooritus on ekstra vaatamist väärt. Linateos on väga traagiline ja isegi valus vaadata. Peategelase üksildus ja igatsus läksid hinge. Kvaliteetdraama.

7/10