Adèle'i elu: 1. ja 2. peatükk

[Soprano]

Adèle'i elu: 1. ja 2. peatükk
Blue Is the Warmest Color (2013)

Film keskendub noorele koolitüdrukule Adele (Exarchopoulos), kes on suur kirjanduse huviline ning soovib kunagi õpetajaks saada. Koolis on tüdruk populaarne, sest on ilus ja ligitõmbav. Poisid pööravad tähelepanu ning ka tüdruk ise vaatab neid suure huviga. Peale ühe populaarse poisiga käimist kohtub Adele naisega, kellel on sinised juuksed. Pidevalt temast mõeldes ja und nähes läheb tüdruk ühel õhtul välja teda otsima ning leiab Emma (Seydoux) kohalikust lesbibaarist. Seal omavahel vesteldes avastavad noored, et neil on olemas vastastikune tõmme, mida tasub edasi uurida.

Loe täielikku tutvustust siit

[filmiarvustus]

Prantsusmaa tõestab ennast pidevalt ja koguaeg, et on suurepäraste filmide riik. "Blue is the Warmest Color" (2013) on kindlasti üks enim tähelepanu väärinud film, mis aastal 2013 välja tuli ning seda väga mitmel erineval põhjusel. Film põhineb Julie Marohi graafilisel novellil (koomiks), mis kannab pealkirja "Le Bleu est une couleur chaude". Teose lavastajaks on Abdellatif Kechiche, kes minu jaoks on tundmatu nimi. Selle looga tõmbas Tuneesia päritolu mees endale palju tähelepanu ning tema huvitav ja ekstsentriline lähenemine pakub filmisõpradele palju kõneainet. Räägitakse tema lavastatud pikkadest seksstseenidest, üle 800 tunni lõikamata videomaterialist ning keelust naistele meiki, soenguid ja riideid stiliseerida - kõik pidi olema loomulik ja "alasti". Olgu lavastaja nii veider ja nõudlik kui tahes, kokku on tulnud suurepärane ja unikaalne film, mis võitis Canne'i filmifestivali parima filmi auhinna, seal hulgas toodi veel eraldi välja mõlemad peaosatäitjad. See on midagi enneolematut Canne'i festivali ajaloos.

Emma: "I have infinite tenderness for you, and I will my whole life..."

Homofoobia on väga levinud vaimne hälve ning pean tunnistama, et ka ise ei ole sellest pahest totaalselt vaba, kuid loodan, et kasvades ja pidevalt õppides selline mure kaob. Kõige suurem teema, mis filmis pidevalt taustal jookseb, on gayks olemise igapäevased mured ja eelarvamused. Filmi originaalpealkiri tõlkes on "Adele elu", mis ongi kõige parem kirjeldus selle kolmetunnise draamamaratoni kohta. Kindlasti ei tasu sellest filmist oodata midagi kerget ning äärmiselt meelelahutuslikku. Tegemist on väga raske melodraamaga, mis käsitleb mitu erinevat sügavat ja rasket teemat, muutes räägitava loo kohati lausa väsitavaks. Filmi kõige suuremaks plussiks on selle ebatavaline stiil karakterite arendamises ja nende tutvustamises, mis suudab väga kiiresti naha alla pugeda. Adele ja Emma armastus muutub väga kiiresti nii armsaks ja reaalseks, et nende mured muutuvad ka minu mureks ning nende valu on ka minu valu.

Film suudab luua ülimalt avameelse maailma, mis jutustab kaks väga ilusat, elulist ja kurba lugu. Kechiche võtab fookusesse kaks erinevat naist - välimuselt, sotsiaalselt, kultuuriliselt - ning vastandab need tugevad kontrastid kõik ühte suured ja usutavasse armastusromaani. Esimene lugu on Adele ja Emma suhte algus, kus uudishimu ja seksuaalne ahnus võtavad kontrolli. Naiste vahel toimuvad väga avatud ja vabad diskussioonid erinevatel igapäevastel teemadel, olles näitlejate poolt suures osas improviseeritud naturalismi poole pürgimise mõttega. Igapäevase halli maailma tasutal on ekraanil ilusad Adele huuled (korduv motiiv) - nende niiskus ja rõhutatud seksuaalsus, et luua iharat kontrasti värvilise ja kunstilise Emmaga, kes toob endaga kaasa vikerkaared ja sotsiaalse staatuse. Teine lugu on need samad kaks naist, kuid nüüd juba peale lagunenud suhet. Hall argipäev on tagasi koos lähedaseks saanud pisaratega. Unistused sotsiaalses maailmas on küll täitunud, kuid sisemised tühimikud on täitmata ning emotsioonid kustunud ja vaikusesse maandunud. Diskussioonid on kadunud või muutunud haledateks halamisteks. Väga ülbelt on Kechiche võtnud vaatajalt selle, mida mitu tundi läbi ekraani ehitas - võitmatu ja puhta armastuse.

Narratiiv ei reeda kordagi ajalist kulgu, see jääb vaataja enda otsustada, kuid terve suhe kahe naise vahel kestab aastaid. Terve see aeg on näha Adele suurepärast emotsionaalset kasvamist ja vaimset arengut, mis väljendub enim tema suhtumises ja näomiimikas. Optimistlikust tüdrukust kasvab murtud naine. Tunnistan, et mul ei olnud seda filmi kerge vaadata. See ei ole nauditav lugu, sest geniaalne lavastamine suutis mind sedavõrd haarata, et iga aspekt hakkas emotsionaalselt kurnama ja soovisin puhata. Filmi teema on paeluv ning äärmiselt kasvatav õppetund seksuaalsuse, suhtes olemise ning elu korralduse kohta. Terve stsenaarium, näitlemine ning lavastus on täielikult tipus, ilma igasuguse kahtluseta.

Oma ülevoolavas usutavuses ei unusta film ka šokeerida ning kuulujutte tekitada. Selle jaoks on Prantsusmaal olemas kaks ilusat naispeaosalist - Adèle Exarchopoulos ja Léa Seydoux, kes ennast selles loos pidevalt alasti koorivad. Paraku tänapäeval alasti naine ei ole enam jututeemaks, kuid küll on nende omavaheline äärmiselt graafiline seks suurel kinoekraanil. Ütlen ausalt, et pornofilmile see kudagi alla ei jää ning fantaasiale ruumi ei jäeta. Peale selle, et naised teevad ära kõik mõeldavad lesbiseksis olevad poosid, kestab see seks pikalt ja toimub päris tihti. Kuna neid stseene filmiti kokku 10 päeva, siis on normaalne oodata kümneminutilisi pornograafilisi stseene paar korda selle pika filmi jooksul. Leian, et need stseenid on huvitavad, kuid täiesti ebavajalikud selle loo toimise jaoks. Need on liiga pikad ning lähevad üleliia detailidesse, mis tekitab natukene ebamugavust, sest see ei tundu enam loomulik, vaid reklaamitrikk vaatajate juurde saamiseks. Peale selle pean ütlema, et ei ole filmides kunagi nii häid seksstseene näinud. Täis kirge, orgasme, armastust, lähedust ja puhast iha.

Tundub, et Kechiche on olnud liiga agar selle loo lavastamise juures, sest 800 tundi videomateriali on selgelt liiga palju. Kusagile peab need momendid kõik ka ära kasutama, seega on film täis väga palju ebavajalikult pikkasid stseene, mida ei ole üldse tarvis või need lihtsalt kestavad kauem kui oleks mõistlik. Selline lahendus muudab filmi liiga pikaks (üle kolmetunnine seiklus) ning kohati aeglaseks ja igavaks, sest midagi ei toimu kui Adele lihtsalt kõnnib ja sööb koguaeg. Õnneks on tegemist siiski väikese ebamugavusega, mis ei suuda filmi lõplikut tulemust muserdada, sest moment kui Emma ja Adele on jälle koos ekraanil, on igavus minema peletatud. Kokkuvõtteks ütlen, et igal juhul on tegemist ühe meeldejäävaima filmiga läbi aegade ning seda mitte ainult ülemõistuse seksstseenide pärast. Asja trumbiks on ikka realistlik unistusi täis olev armastuslugu, mis näitab kõrgust, milleni näitlejad suudavad küündida kui on võimas käsikiri ja täiesti hull lavastaja. Loodan väga, et liigne seks ei mõjuta selle filmi väärtust kui kvaliteetfilm, sest seda tasub vähemalt ühe korra oma elus läbi vaadata vaimse küpsuse ja teenitud tolerantsi saamise eesmärgil.

Filmile hindeks tuleb tubli üheksa punkti. Tunnen, et lugu muutis mind koheselt paar aastat vanemaks. Imeline töö. 9/10.

[filmiarvustus]

Minu naise arvamus selle filmi kohta:
Ma saan aru, miks mehed leiavad, et 1/3 filmist peab olema lesbide seksstseen, aga minul oli oma ajast natuke kahju. Viimases filmi kolmandikus tabasin end nii mõnigi kord kella kiikamast. Olgu, ma saan aru, et need stseenid on midagi, millega rahvast meelitada ja teistest filmidest eristuda, aga filmi mõttest ei oleks midagi kaduma läinud, kui need seksstseenid oleks poole lühemad olnud.
Üldises mõttes jättis mind film üsna külmaks – ma ütleks, et üsna igav hall argipäev. Nagu jälgiks maal lesbist naabrinaist, kuna mul ei ole elu. Ei midagi üllatavat ega hiljem mõtlema panevat. Huvitavam kui film ise olid minu jaoks faktid filmi tegemise kohta.
Ma kergelt kiikasin mõnda inglisekeelset tagasisidet filmile ja ma ei ole kohe üldse neist enamikuga nõus - mina filmi nii heana ei näe. Väga hästi oli minu jaoks kujutatud Adele ebamugavust Emma sõprade seltskonnas, kus kõik rääkisid muudkui kunstist. Selline olukord, kus üks partner tunneb end seltskonnas võõrkehana on minu meelest tänapäeval paaride puhul liigagi sage nähtus. See justkui hoolimatus enda partneri suhtes, kes on suhtlusteemade puhul vähemuses või tema ära unustamine oli väga tõetruult kujutatud. Või oli ehk asi selles, et terve filmi jooksul ei tekkinud mul tunnet, et Emma tunded oleks siirad. Ma päris suure osa filmist olin kindel, et need ongi teeseldud. Igatahes suurepärast armastusfilmi mina siin ei näinud, isegi mitte ilusat lesbiseksi. Uuesti kindlasti ei vaataks ja soovitada ka ei julgeks, punkte annaksin 4/10.

[Soprano]

Ma olin peaaegu terve filmi nii distrakteeritud, sest Emma meenutas mulle täiega Ralfi (sarnased silmad ja muud näojooned vist) ja Adèle meenutas natukene Levelit (naeratuse põhjal vms). Kui ma Leveli sarnasusega olen hetkel üksi, siis evatsikk ütles täpselt sama Emma ja Ralfi kohta. Naljakas.

Spoiler :

Level ja Ralf on... lesbid?

Film oli muidu nunnu, kuid pikkus andis tunda. Oleks võinud kompaktsem olla.

Spoiler :

The actresses only read the script once. Abdellatif Kechiche insisted that they forget what the script said line for line, and instead asked them to improvise their scenes and really let their actions and words come out naturally and as unforced as possible.

Ma kahtlustasingi, et film oli suuresti improviseeritud, heas mõttes. Trivias oli ka ära toodud, et Adèle'i filmiti tema teadmata nt. söömise ja magamise ajal. Realism, hehe!

A scene in which Adele's parents walk in on her and Emma in bed together and kick them out of the house was filmed, but ultimately cut out of the theatrical release.

Mõtlesingi selle stseeni ajal, et kohe-kohe vanemad kuulevad ja tulevad tuppa. See stseen oleks tegelikult väga hästi sinna sobinud, sest Adèle'i vanemaid ei näinudki pärast seda visiiti ehk nende arvamus tütre eelistuse kohta jäi teadmata, kuigi nähtu põhjal olid nad pigem konservatiivsed, et midagi positiivset poleks sealt ilmselt tulnud (mida ka trivia kinnitab).

Adèle Exarchopoulos
Is a huge fan of Breaking Bad.