Kesk ööpimedust

[Rasmus]

Kesk ööpimedust
Dead of Night (1945)

Arhitekt Walter Craig näeb pidevalt õudusunenägusid ühest majast, ühest toast ning selles olevatest inimestest, keda ta tegelikult kunagi kohanudki pole. Eliot Foley pakub Walterile tööd ja kutsub ta oma maamajakesse ning sinna jõudes taipab mees, et tema luupainajad on muutunud tõeks.

Loe täielikku tutvustust siit

[Forzelius]

Püha karistus. Õudusžanr pole mul nii kodune, eriti teosed 40ndatest. Seega ei osanud eriti midagi arvata ning põhjus, miks seda üldse vaatasin, seisnes pigem selles, et Michael Redgrave selles osales. Aga vau, nii kõhedat asja pole tükk aega näinud. Õudsem kui "The Exorcist"? Vabalt.
Tegemist on antoloogiafilmiga. 5 näiliselt seosetut lugu on omavahel ühendatud läbi läbikumava narratiivi. Väga raske kirjeldada ilma midagi ära reetmata. Kiita saab ainult erinevaid lugusid:
Kutsarilugu oli kõige lühem ja üpris mittemidagi ütlev teiste kõrval ning jättis seetõttu ka ehk kõige magedama mulje. Sellegipoolest, ei näinud selle loo lõpplahendust ette ning mõte ise oli ka andekas. Selliseid lugusid tahaks rohkem täispika filmi formaadis näha.
Jõulupeo lugu oli klassikaline kummituslugu, võib-olla veidi ettenähtava lõpuga, kuid sellegipoolest põnev jälgida. Põhiliselt tänu sellele, et kunstnikud olid vaeva näinud ja korralikult suure võtteplatsi kavandanud (selle segmendi ajal sain aru, miks sellel filmil 4 lavastajat on). Sally't mänginud...well..Sally oli tore ja südamlik tüdruk ning tema headus andis sellele tumedale loole positiivse noodi.
Peeglilugu kuulub kahtlemata kahe süngeima loo hulka viiest. Võeh, judinad. Palju reeta ei taha. Meeldis.
Golfilugu on mõnus vahepala. IMDb's langevad arvamused kahte leeri - osad arvavad, et liiga nõrk ning rikub tempot ja tonaalsust, teised (nagu mina) jäid rahule, sest need 2 spordihullu on tagasi. Jep, Charters ja Caldicott (või, copyrighti pärast, Parratt ja Potter) on jälle hilaari pakkumas. Seekord golfihullud, ilmselt samuti õiguste rikkumisest hoidumise pärast. Suhteliselt totter lugu ja suvalise lõpuga, aga kuna nende kahe vaheline keemia ja isegi teatav homohuumor (kas ma olin just esimene inimene Eestis, kes sellist sõna kasutas) on nii vaimukas, siis olen nõus neid kahte ükskõik mida tegemas vaatama.
Ning lõpuks siis kõhurääkijalugu. Läheb ka sinna tumedale poolele ning on viiest loost kõige vägivaldsem ja morbiidsem. Michael Redgrave on vabalt filmi parim näitleja ning annab lühikese aja jooksul kordades sügavama esituse kui tema dandy'lik karakter "The Lady Vanishes"'is. Üritan samuti mitte rohkem rääkida.
Üldiselt, kui ei ole midagi antoloogia kontsepti vastu ning on kunagi nähtud mõni Alfred Hitchcock Presents või Twilight Zone osa, siis ei tohiks selle filmi vastu midagi olla. Kui õudusfilmid meeldivad, siis meeldib see KINDLASTI. Lugusid siduv narratiiv jookseb ka kenasti ning ei muutu tüütuks kohatäitjaks erinevate osade vahel. Lõpplahendus on ülikõva. Soovitan soojalt (miks mitte näiteks Rassu).

Tugev 9/10