Teekond jõulutäheni

[Rasmus]

Teekond jõulutäheni
Journey to the Christmas Star (Reisen til julestjernen) (2012)

Sonjal ei ole ühtegi sõpra ega perekonda. Ühel päeval ta aga põgeneb enda vangistajate käest ning leiab saatuse tahtel tee kuningalossi. Seal kohtub tüdruk valitsejaga, kellel on mitu suurt probleemi. Sonja on hakkaja tüdruk ning lubab leida üles kadunud jõulutähe ning kuninga tütre.

Ülevaate lisas: filmiarvustus

Loe täielikku tutvustust siit

[filmiarvustus]

Aastal 2013 on paljudes riikides (ka Eestis) võimalik vaadata Nils Gaupi eelmisel aastal linastunud kohalikku (Norra) menukit nimega "Journey to the Christmas Star", millest oli kassades edukam ainult Oskarile nomineeritud "Kon-Tiki". Tegemist on 1976 aastal valminud filmi uue versiooniga, mille eesmärgiks on olla uus lastele suunatud jõulufilm, mis seletab nooremat näitlejavalikut ning lihtsamat lugu.

Film räägib noorest tüdrukust Sonja, kellel ei ole ühtegi sõpra ega perekonda. Ühel päeval ta põgeneb enda vangistajate käest ning saatuse tahtel leiab tee kuninga lossi. Seal kohtub tüdruk valitsejaga, kellel on mitu suurt probleemi. Sonja on hakkaja tüdruk ning lubab leida ülesse kadunud Jõulutähe ning kuninga tütre. Sealt läheb tüdruk väga tempokale seiklusele, et täita enda antud lubadus.

Vilde Zeiner on Sonja karakterit kehastades täiesti veatu. Oleks ma veel väikene poiss, siis kindlasti elaksin kaasa tüdruku igale liigutusele. Eriliselt sümpaatne on Sonja ja Jõuluvana kohtumine, kus tüdruk näitab oma annet kui noor näitleja. Arvestades, et tüdruk veedab peaaegu iga stseeni ekraanil ning kordagi ei hakka igav, peab ta oma tööd hästi tegema. Filmi kõige nõrgemaks küljeks on liiga lihtne lugu, seda isegi noorte laste jaoks. Kuigi film suudab lahendada enamus probleemid, et olla vastuvõetav ka kõige pisematele vaatajatele, jääb usutavuses palju vajaka. Eriti suur pettumus on liiga kiirelt ja lohakalt lõpetatud äärmiselt potentsiaalne lugu.

Filmi lavastaja Nils Gaup on tohutult visuaalse iseloomuga, seepärast on ka film suurepärane just selles aspektis. Kõik kostüümid on äärmiselt sobilikud ning ainult süvendavad seda oivalist pühadetunnet, mille taustal on mahedalt pehme muusika. Filmi saadavad väga ilusad võtted maastikule ning peaaegu veatud eriefektid. Stseen, kus Sonja lendab koos põhja-tuulega on hingemattev (muusika+näitlemine+visuaal). Jääb mulje, et lastefilmi jaoks võib-olla isegi liiga head visuaalsed lahendused, samal ajal kui räägitav lugu on lopergune. Film jätab osa kõrvallugusid korralikult seletamata, muutes need lõpuks täiesti mitte vajalikuks (nt. armunud teenrid). Nõia tütar on samuti kohati arusaamatu, kuid aitab pehmendada nõia äärmiselt ebameeldivat iseloomu. On täiesti võimalik, et noorem vaataja hakkab kartma või ehmatab selle filmi vaatamise jooksul. Kindel üllatus ja parim asi filmi juures on väikene päkapikk nimegi Mose, kelle kohta sooviks rohkem teada saada. See väikene tüdruk varastas minu armatuse Sonjalt ära. Olen filmielamusega rahul, sest tekitab korraliku pühademeeleolu. Hindeks on 6/10.