Fruitvale'i jaam

[Ralf]

Fruitvale'i jaam
Fruitvale Station (2013)

Tõestisündinud lool põhinev draama 22-aastasest Oscarist (Michael B. Jordan) ja ühest päevast ta elus - 31. detsember 2008. Päeva jooksul ristuvad tema teed nii sõprade, võõraste, vaenlaste kui perekonnaliikmetega, aga just üks kokkupuude politseinikega Fruitvale'i jaamas on see, mis paneb paljusid tema lugu siiani meenutama.

Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

Veidi "sanitaarne", aga vähemalt ei jätnud vastikut maitset suhu. Aus värk.
http://rlfstr.blogspot.com/2013/12/fruitvale-station-2013.html
Lugu ma varem kuulnud polnudki, meil vist meediakajastust ei saanud.

[Loop]

krt , pole nagu erilist sisu ... aga ajas mu püha viha täis , sitased mendinärakad rsk

wallace-it oli äge üle pikaaja näha , suureks kasvand juba

ahh ühekorra vaatamiseks sobib kll , aga üldiselt ma väga kellegile seda soovitama kll ei hakka

4/10

[filmiarvustus]

Üle ookeani on see film suureks aruteluks nii parima filmi kui ka näitleja teemadel, mis minu jaoks on äärmiselt kummaline. Ei ole see film midagi väga erilist ega niivõrd silmapaistvat, et olla isegi meeldejääv, samuti ei ole Michael B. Jordani esinemine midagi utoopilist. Filmi lavastaja ja stsenarist Ryan Coogler ei ole enne seda teinud mitte ühtegi filmi, seega on üpris loogiline, et film kannatab lohakuse ja oskamatuse vigade all.

"Fruitvale Station" (2013) räägib Oscar Granti viimasest päevast elusana. Film algab reaalse kaadriga, kus poissi lastakse selga. Terve film jälgib poisi viimast päeva, milleks on 31. detsember 2008 kuni sündmusteni, mis leiavad aset natukene peale aastavahetust. Oscar Grant oli 22-aastane noore tüdruku isa kui ta politsei poolt surnuks lasti.

Kuna tegemist on tõsielulise ja vägagi poliitilise teemaga, siis kõik arvustajad ja sellel teemal kirjutajad hoiavad ennast väga poliitiliselt korrektselt tsensuurituna. See ongi selle filmi kõige suurem mure - sunnib vaatajaid poliitilisele korrektsusele, mis tähendab, et mitte keegi ei julge öelda reaalseid peas mõlkuvaid mõtteid. Tegemist on tugevalt suunatud filmiga väga mitmes mõttes. Filmi konkreetne suund ja soov on ässitada ülesse rassilist vihkamist ning inimesi tänavatele minema - nö. "rõhujaid taltsutama". Kahjuks see film on sisutühi ning peategelane ja ohver Oscar Grant ei ole võimekas protagonist, et hoida üleval tervet filmi.

Leian, et see sündmus Fruitvale'i jaamas ei ole piisav, et teha ühte filmi. Eriti mannetu tunde jätab päevaste sündmuste jada, mis igaüks täpselt on paigas selliselt, et rõhutab ühte Oscari head omadust. Coogler üritab jätta muljet, et Oscari karakter on ilustamata, et mees oli tõepoolest vangis ning endiselt veel tegeleb narkootikumidega, kuid fakt, et enamus päevaseid ilusatavaid (igapäevaseid) tegevusi on väljamõeldud, reedab see lavastaja tegelikku kavatsust (ässitamine). Selline liigne imponeerimise katse muutub kiiresti ebamugavaks ning on väga lihtne filmi vaatamine lihtsalt igavusest pooleli jätta.

Raske on teha filmi, kus on kohe alguses teada, et peategelane sureb. Kusagil filmi keskel, kui noored on rongiga liikumas, hakkab tekkima pinge, et millal see kõik juhtub. Selline hoidev pinevus on hästi tehtud. Samuti suhtleb film teemaga, et kuidas on elu noorel ja mustanahalisel mehel, kes on korra juba vangis olnud. Annab pildi maailmast, mis ei usu teisi võimalusi. Olgugi, et tegemist on ainult ühe päevaga, ei suuda Coogler tekitada piisavalt tempot, et hoida filmil sisu ja vaatajal tegevust. Ei piisa isegi naeruväärsetest juurdemõeldud momentidest koeraga maanteel ja mehega, kes annab Oscarile visiitkaardi.

Oma rassiliselt fikseeritud eelistusega on film määranud ennast hukule. Väga raske on võtta seda lugu kui objektiivset väljundit. Tõepoolest, siin filmis antakse mingisugune illusioon, et tegemist on kahepoolse looga - Oscari ja politsei poolte vahel jagatuna. Kuidas peaksin mina võõramaalasena suhtuma sellisesse loosse, kui näen nelja mustanahalist poissi, kes ei allu politsei poolt antud lihtsatele korraldustele 14 korda? Samuti eirab otseseid käskluseid ning puudutab hirmul olevat politseinikut relvast ja käest ning ei hoia tagasi suuvärki politsei sõimamisel? Ei reeda reaalselt sündinud loo tagajärgi, kuid ei leia, et seal oleks olnud suur ebaõiglus. Samas on olemas Oscari pool, kes tõepoolest ei väärinud tulistamist. On võimalik, et isikliku kogemusega või väga tugeva empaatiavõimega inimene võib näha rasket ja emotsionaalset sisu, mis võiks olla šokeeriv. Mina näen sisutühja, aeglase tempoga filmi, mille peaosaline on keskmine näitleja (erandiks on suurepärane stseen vanglas koos emaga), millel puudub igasugune meelelahutuslik ja uuesti vaatamise omadus.
Hindeks on väga vaevalised viis punkti, millest suurem osa keerulise ülesandega enam-vähem hästi hakkama saanud lavastaja.

[LiveForThis]

Õnnestunud film. Oscar Granti elu viimase 24 tunni dramatiseering, mis päädibki selle uskumatult ebaõiglase sündmusega. Kui lõpp välja arvata, siis ega millegi muuga film eriti silma ei paista. Stsenaariumi poolest ma mõtlen. Näitlejad tegid head tööd, Michael B. Jordan on äge ja puha.

Vajalik ja oluline film.
3/5

[Spellbound]

Film linastus umbes kuu aega pärast Trayvon Martini tapnud Zimmermani süütuks mõistmist. Hea ajastus, sest film ise käsitleb üsna sarnast tõestisündinud lugu.

Filmi hoiab vaos Oscar Granti perekonna poolt vaadatuna selge poliitiline korrektsus, mis ei ühelt poolt näitab Granti sellisena nagu ta oma elu elas (päeva sündmused põhinevad tema paljudel SMS-idel), aga teiselt poolt on film mõeldud selle samale Bay Area rahvale, kes teda sellisena nägid, tundsid ja armastasid. Režissöör käib väga vagusi õrna piiri peal ning ei üritagi midagi uut lisada peale selle, mis on juba dokumenteeritud ja läbi räägitud tema kohta.

Granti viimase 24 tunni kujutamine huvitav, sest kordagi ei näidata teda märtrina või siis inimesena, kes oleks olnud kuidagi eriline või silmapaistev osa ühiskonnas, oma kommuunist. Ta oli eriline, silmapaistev ja tähtis nende jaoks, kes teda armastasid. Nii on meie kõigiga.

Film ise on aga liiga "by the book" draama. Kusjuures liiga palju näidati ära dokumentaalselt või siis lõpus lihtsalt tekstina. Filmi kujul oleks kohtuprotsesse ja ühiskonnas toimunu olnud palju huvitavam. Kui "Fruitvale" oleks alanud Granti surmaga ja analüüsinud selle tagajärgi, siis räägiks ma hoopis teist juttu.

7/10