Postitas filmiarvustus » 10. Märts 2014, 10:04
Stephen Frears on kogenud lavastaja, kelle seni tuntuimaks tööks võib pidada Helen Mirrenile parima naispeaosa Oscari toonud "The Queen" (2006), kuid eelmise aasta lõpus väga vaikselt ilmunud "Philomena" viis lati veelgi kõrgemale. Neljale Oscarile kandideerinud (parim film, parim naisepeaosa, parim muusika, parim mugandatud stsenaarium) linaloo käsikirja panid kokku koomik Steve Coogan ja produtsent Jeff Pope, võttes aluseks tõsielulise romaani "The Lost Child of Philomena Lee", mille autoriks on endine ajakirjanik Martin Sixmith. Tulemuseks on reaalsete koduvideotega vürtsitatud draama, mis ei jäta mitte kedagi külmaks.
Raske on selliseid filme sõnadesse panna, kus suur osa kogemusest tuleb läbi Judi Denchi silmade ja väreleva huule, ilma konkreetse situatsiooni ja emotsiooni sõnastuseta. Kõik neli Oscari nominatsiooni olid täiesti õiged ja väärilised, lihtsalt konkurents oli naeruväärselt tugev. "Philomena" kõige suurem tugevus on täiesti jahmatav tõsieluline lugu, mis on pisaraid kiskuvalt ja pead raputama panevalt tõsine, kuid depressiivse tumeduse asemel esitleb ennast hoopis positiivse ja elujanulise teosena, kuhu on äärmiselt lihtne sisse elada. Tuumas on tegemist karakterfilmiga, mis eelistab iseloomu ja isiksust üle situatsiooni, kuid peavoolu filmile omaselt ei ole milleski totaalselt vaimustav ega pettumus.
Stsenaarium on kunstiteos täiesti omaette. Narratiiiv on ülesehitatud loomuliku kontrasti peale, mille keskmes on tõsielulised inimesed - ajakirjanik Martin Sixmith ja kadunud poja ema Philomena Lee, kelle omavaheline side ja suhe annab teosele loomuliku hingamise ja kvaaliteetfilmi tunde. Kahe vastandi suhe toob ekraanile noor-vana ja religioon-antireligioon arutelud, dialoogid ja maailmavaated, mis loo jutustamise käigus annavad õpetuslikud viisid, kuidas olla kannatlik, tolerantne ja andestav inimene tänapäevases vihases ja väsitavas maailmas. Käsikiri hoiab ennast poliitikast puhtana, jääb ainult ühe isiku kogemuseks ning ei lähene ühelegi aspektile tulise haamriga, vaid kergete tähelepanu juhtivate ja suunavate kopsimistega.
Kindlasti ei saa jätta kiitmata Judi Denchi imelist tööd näitlejana, kuid natukene tähelepanu peaks pöörama ka Sophie Kennedy Clarkile, kes kehastab noort Philomena Leed. Kahjuks jäid nii Steve Coogan kui noor näitlejanna kogenud meisternäitleja Denchi varju, kuid just Coogani kirglik suhtumine tervesse sellesse projekti päästab filmi rasketel hetkedel igavaks ja kesiseks muutumisest. Loodan, et filmisõbrad ei võta seda lugu kui antikatoliiklikut liikumist ja sõnumit, vaid keskenduvad nüanssirikkale terviklikule loole. Minu jaoks jääb filmi sõnum kõige enam kajama ema ja lapse igavese sidemega ning Philomena elukogenud suutlikusega väärtustada ja õigustada enda saatust. Tohutult õpetlik film elu elamise ja kahetsuste kohta, mis on ka põhjuseks, kuidas see film sattus minu eelmise aasta parima viiekümne linateose sekka.
Teosele hindeks annan korralikud kaheksa punkti. 8/10.
