Hinga sisse

[Ralf]

Hinga sisse
Breathe In (2013)

Filmi "Hullupööra" režissööri Drake Doremuse draama tšellomängijast ja õpetajast Keithist (Guy Pearce), kelle pere võtab enda juurde noore Sophie-nimelise vahetusõpilase (Felicity Jones), kes on Suurbritanniast. Viimasel tekib Keithiga ruttu side, kuna ka tüdrukul endal on tugevad muusikalised anded. Paraku ähvardab see side abielus oleva mehe rahulikus elus palju rikkuda.

Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

Soovitan soojalt.
Väga vaikne, aga elav ja intiimne film. Erinevate draamade poolt veidi äraleierdatud looga on ümber käidud tasakaalukalt - mõttetut füüsilist iharust pole, lihtsalt kaks inimest ja eriline keel, mis nende vahel (suuresti tänu muusikalisele talendile) tekib.
Felicity Jones on superilus.

[filmiarvustus]

Drake Doremus sai suurema tähelepanu osaliseks aastal 2011 filmiga "Like Crazy", mis vaatamata oma ebausutavale situatsioonidraamale ja ülimalt naiivsetele tegelaskujudele omas sedavõrd palju stimuleerivat armastust ja südant, et murdis ennast paljude romantika sõprade lemmikute sekka. Eelmise aasta suvel tuli mees välja peredraamaga "Breathe In", mis on kõvasti küpsem, tehnilisem ja paremini kirjutatud, kuid ei oma seda raskesti leitavat südant.

Olen kindlasti üks väheseid inimesi (mehi), kelle silmis ei ole Felicity Jones sedavõrd märkimisväärne iludus nagu räägitakse. Tõsi, ma ei ole immune tema lopsakate huulte suhtes, mida lavastaja Doremus väga jõhkra motiivina igal võimalusel ekraanile käristab. "Breathe In" ei ole halb film, kohe kindlasti mitte. Tegemist on korralikult hingava draamaga, mis on väga sensuaalse atmosfääriga, tehes sellest sobiliku filmi, mida koos naisega kamina ees vaadata ning hiljem rahulikult arutada. Teoses on head näitlejad, eesotsas Guy Pearce'iga, kelle füüsiline näitlemine on täiesti imestamapanevalt oskuslik. Väga hea on vahelduseks vaadata ühte hästi tehtud semi-improviseeritud peredraamat.

Stsenaarium, mida ekraanile mängitakse, ei ole eriliselt kütkestav. Suhteliselt sisutu ja arulagedate motiividega draama, mis jääb eelkõige meelde kui ääretult veniv ja ilma sütikuta narratiiv. Film on täiesti ära kulunud, lausa upub enda keskmisesse draamakližeedest kubisevasse olustikku, mida ei suuda päästa suurepärased näitlejad, kelle püüdlus naturalismile ei kanna vilja. Arusaamatud ja väsitavad klaverimängu stseenid, mida ootab igalt filmilt, kus seisab taustaks klaver. Pereisa on purunenud unistuste musternäide ning igas draamas vähemal või rohkemal määral olemas. Peretütar ja ema samuti täidavad stereotüüpseid rolle, mis ei vääri isegi eraldi nimetamist. Kirjutamine ei ole hea, vaid väga igapäevaselt lohakas ja kiiresti ununev.

Film võtab ennast selgelt liiga tõsiselt, samas kui peamine truudusetu armastajapaar ei veena oma tunnetega mitte kedagi. See suhe lihtsalt tekib ning areneb edasi ainult kummagi näitleja huvitava sooloesinemisena, mitte paarina. Tõsi, olen huvitatud Sophia karakterist, tema toorest nooruslikust ülbusest, mis ei vabanda millegi ees, kuid liiga kontrollitud ja tagasihoidlik ülesehitus ei lase temal õitseda. Kahju, et potentsiaalirohke lavastaja ja äärmiselt võimekas näitlejate meeskond ei olnud võimelsed halvast käsikirjast üle olema ning filmi meeldejäävaks muutma. Kokkuvõtteks on film tore ajuvaba draama, mis annab naisega huvitava ühekordse arutelu, kuid mis kaob unustusse sama kiiresti kui see film.
Hindeks annan korralikud kuus punkti. 6/10.