Kohutav ilu

[Soprano]

Kohutav ilu
The Great Beauty (La grande bellezza) (2013)

Mürtsub trumm ja pillid hüüavad. Rooma kesklinna hiiglaslikus katusekorteris käib metsik pidu kogu öö, sest Jep Gambardella (Toni Servillo) saab täna 65aastaseks. Sisalikulaadsest graatsiliselt salvavast Jepist on saanud Rooma dekadentsi sümbol. Jesuiitide ja di Medicite traditsioone järgides teab ta inimeste eludest rohkem kui vaja oleks ning naudib oma mõjuvõimu Roomas igapäevaselt nagu antiikse marmordžungli täieõiguslik valitseja. Ometi on see sünnipäev tema elus märgiline ja äkiline silmitsiseismine surelikkusega paiskab Jepi (ja meid koos temaga) unenäolisele ringreisile läbi Rooma oleviku ja mineviku, läbi Jepi mälestuste, ihade ja purunenud unistuste.

"Kohutav ilu" on liiga aristokraatlik, et mingist narratiivsest struktuurist viitsida kinni pidada. Ta pakub selle asemel kirevat seiklusreisi, mis lõikab ajast ja ruumist galantselt läbi nagu Parma singist. Kes on Felliniga sina peal, see teab, kuidas vahel tuleb end lihtsalt ekraani meelevalda usaldada. Kui aga Fellini kujutas Roomat armastusega, siis Paolo Sorrentino jaoks on kuldse pealispinna all kihtide kaupa ladestunud erinevate ajastute kõdu. See film on ühtaegu nii ood kui ka eleegia Roomale.

Paolo Sorrentino sai tänavu 43 aastat vanaks ja tegi oma karjääri parima filmi. Ehk kangutab teda mõte surelikkusest nagu Jepi? Ehk tuleb igaühele abiks, kui vikatimehe riidesahin meile meie aega ja kohta vahel meelde tuletab?

http://2013.poff.ee/

Loe täielikku tutvustust siit

[filmiarvustus]

Paolo Sorrentino lavastatud teos on endast terves Euroopas ja isegi maailmas jätnud väga tugeva jälje ning pikk kiituste rada saadab seda igal pool kuhu satub. Juba esimeste kaadritega tekib tunne, et vaadataks mõnda Fellini filmi, mis on eluperiood enamustel filmisõpradel. Eriti sarnase tundega, kuid kordades parem film on "La Dolce Vita" (1960), mis on midagi, mida see film oleks soovinud olla.

Film keskendub vananevale kirjanikule Jep Gambardellale, keda on viimased paarkümmend aastat saatnud tugev kirjanikublokk. Liikudes peolt peole ja kohtudes erinevate inimestega üritab mees ennast leida peale traagilist sündmust, mis minevikust sündmuseid meenutab. Vaikne seiklus läbi Rooma aitab mehel leida endas peituvat tõeliselt andekat kirjanikku ning uue romaani inspiratsiooni.

Selle filmi kõige suurem trikk on vaataja petmises ning oskus tekitada situatsiooni, kus selle filmi meeldimine ja lausa armastamine on tõeline kunst ning arenenud maitse verstapost. Tõsi, tegemist on vägevalt visuaalse filmiga, mis annab Rooma linnast seninägematu pildi, mis on tõepoolest "suur iludus". Arhitektuur ja erinevate asjade (ka inimeste) ehitus on selles filmis olulisel kohal ning pidevalt motiivina välja toodud. Tervet teost saadab omapärane rütm, mis tõmbab kaasa õõtsuma ning võtteplatsid ja asukohad on hingematvalt alandlikkust tekitavalt võimsad.

Toni Servillo veedab enamus filmist kaadris ning teeb seda väga stiilselt. Sobib misantroopse kirjaniku rolli oivaliselt ning on selle filmi kindel staar ning suur vaatajale imponeerimise põhjus. Filmi sisu kirjeldab hästi moodsate inimeste vaimne allakäik, mida saadab lõputu pidu ja suures plaanis visuaalne liikumine. Oma kergelt šovinistliku looga üritab film olla filosoofilise ja elutõese dialoogiga, kuid põrub selles väga piinlikult. Ajast maha jäänud ja ülekirjutatud käsikiri on häirivalt banaalne, selgelt liiga pikk, tähelepanu hajutav ning varjatud vihkamist täis, millest ei olekski saanud tulla midagi suurepärast.

Tugevaks motiiviks on ülemõistuse vägevad peod, mis kestavad pikalt ning annavad korraliku tempoga muusikat, mille taustal madaldatakse inimeseks olemist ning isiklikkuse kaotamist läbi grupitegevuse. Tunnistan, et filmis olev muusika on väga hea ning igasse situatsiooni väga hästi valitud. Film ei ava ennast harjumuspärasel kombel, vaid veidra kirjandusliku vibratsiooniga, mis ei hoia lavastust korralikus tasakaalus. See annab teosele rohkem emotsioonilise ja inspiratsioonilise oleku kui klassikalise kontekstil põhineva kogemuse, olles tugevalt visuaalne, kunstiline ja esteetiline tants rohkem kui harjumuspärane kaasahaarav lugu. Kokkuvõtteks pean ütlema, et olen filmiga rahul, kuigi mulle ei meeldi need gurmaanidele imponeerivad sisutühjad filmid, mis loovad kunsti ainult vaataja fantaasiale toetudes. Peale filmi olin natukene aega vaikuses ja omades mõtetes kuniks tiitrite ajal jooksid imeilusad võtted Rooma linnast, mis on selle filmi parim moment.
Filmile hindeks annan korralikud kuus punkti. 6/10.

[rauls]

"La grande bellezza" on sedasorti film, mis paljudele tundub kohutavalt igav, teised aga saavad meeliülendava kunstielamuse osaliseks. Mina kuulun selgelt sinna teise rühma. Visuaalselt ärarääkimata ilus film. Operaatoritöö on äärmiselt hea. Kaadrilahendused pakkusid esteetilist naudingut. Mulle meeldis, kuidas kaamera liugles sujuvalt Roomas ringi. Leidub ka imposantseid üldplaane. Kaameraliikumised on kenasti kordineeritud, mingit tobedat efektitsemist pole. Muidugi Rooma linna ilu ja grandioossus võib vaataja täiesti ära võrgutada. Seejuures pigem kunstifilmidele omaseid meeletult pikki kaadreid pole. Sisu ei ole küll lihtne ja pointile ei saa võibolla nii kergelt pihta. Klassikalisest narratiivist on asi ülikaugel. Me näeme, kuidas Rooma kõrgklassi inimesed pillerdavad, kuid see pole põhiline. Tähtsam on rääkida asjadest nii nagu nad on, mida ka peategealene Jep (suurepärane Toni Servillo) mitmel korral teeb. Mulle meeldis eriti see, kuidas ta ühel järjekordsel rikaste olengul pani oma väga terava ütlemisega paika ennast kiidelnud naisterahva (Stefania). Sellist põrmustavat ja valusalt ausat kriitikat oli lausa lust kuulata. Jep oskab hästi ennast väljendada ja tema ütlused on tabavad ja enamasti targad või siis vähemalt vaimukad. Paolo Sorrentino linateos on seejuures väga kujundirikas. Väga kenasti on filmi sisse pikitud maitsekas huumor. "La grande bellezza" on selline film, mida peab mitu korda vaatama. Nüüdseks olengi 2 korda üle kaenud ja teisel korral meeldis rohkem.

9/10

[Ralf]

Tõeline hõrgutis ikka. Sai lõpuks ometi Katusekinos käidud ja eriti mõnus oli sellist filmi vaadata sumeda taeva all, kõht heast Jaapani söögist punnis. (Ilmselt) kõige paremini üles võetud 2013. aasta film. Vaatasin, et kahe kaadri jaoks oli kraanat kasutatud, kahju, et seda rohkemgi ei utiliseeritud. Narratiiv on minu jaoks natuke liiga laialivalguv küll, aga filmi visuaalsus korvab selle.