Postitas filmiarvustus » 31. Detsember 2013, 20:36
Paolo Sorrentino lavastatud teos on endast terves Euroopas ja isegi maailmas jätnud väga tugeva jälje ning pikk kiituste rada saadab seda igal pool kuhu satub. Juba esimeste kaadritega tekib tunne, et vaadataks mõnda Fellini filmi, mis on eluperiood enamustel filmisõpradel. Eriti sarnase tundega, kuid kordades parem film on "La Dolce Vita" (1960), mis on midagi, mida see film oleks soovinud olla.
Film keskendub vananevale kirjanikule Jep Gambardellale, keda on viimased paarkümmend aastat saatnud tugev kirjanikublokk. Liikudes peolt peole ja kohtudes erinevate inimestega üritab mees ennast leida peale traagilist sündmust, mis minevikust sündmuseid meenutab. Vaikne seiklus läbi Rooma aitab mehel leida endas peituvat tõeliselt andekat kirjanikku ning uue romaani inspiratsiooni.
Selle filmi kõige suurem trikk on vaataja petmises ning oskus tekitada situatsiooni, kus selle filmi meeldimine ja lausa armastamine on tõeline kunst ning arenenud maitse verstapost. Tõsi, tegemist on vägevalt visuaalse filmiga, mis annab Rooma linnast seninägematu pildi, mis on tõepoolest "suur iludus". Arhitektuur ja erinevate asjade (ka inimeste) ehitus on selles filmis olulisel kohal ning pidevalt motiivina välja toodud. Tervet teost saadab omapärane rütm, mis tõmbab kaasa õõtsuma ning võtteplatsid ja asukohad on hingematvalt alandlikkust tekitavalt võimsad.
Toni Servillo veedab enamus filmist kaadris ning teeb seda väga stiilselt. Sobib misantroopse kirjaniku rolli oivaliselt ning on selle filmi kindel staar ning suur vaatajale imponeerimise põhjus. Filmi sisu kirjeldab hästi moodsate inimeste vaimne allakäik, mida saadab lõputu pidu ja suures plaanis visuaalne liikumine. Oma kergelt šovinistliku looga üritab film olla filosoofilise ja elutõese dialoogiga, kuid põrub selles väga piinlikult. Ajast maha jäänud ja ülekirjutatud käsikiri on häirivalt banaalne, selgelt liiga pikk, tähelepanu hajutav ning varjatud vihkamist täis, millest ei olekski saanud tulla midagi suurepärast.
Tugevaks motiiviks on ülemõistuse vägevad peod, mis kestavad pikalt ning annavad korraliku tempoga muusikat, mille taustal madaldatakse inimeseks olemist ning isiklikkuse kaotamist läbi grupitegevuse. Tunnistan, et filmis olev muusika on väga hea ning igasse situatsiooni väga hästi valitud. Film ei ava ennast harjumuspärasel kombel, vaid veidra kirjandusliku vibratsiooniga, mis ei hoia lavastust korralikus tasakaalus. See annab teosele rohkem emotsioonilise ja inspiratsioonilise oleku kui klassikalise kontekstil põhineva kogemuse, olles tugevalt visuaalne, kunstiline ja esteetiline tants rohkem kui harjumuspärane kaasahaarav lugu. Kokkuvõtteks pean ütlema, et olen filmiga rahul, kuigi mulle ei meeldi need gurmaanidele imponeerivad sisutühjad filmid, mis loovad kunsti ainult vaataja fantaasiale toetudes. Peale filmi olin natukene aega vaikuses ja omades mõtetes kuniks tiitrite ajal jooksid imeilusad võtted Rooma linnast, mis on selle filmi parim moment.
Filmile hindeks annan korralikud kuus punkti. 6/10.