Armastajate igavene elu Only Lovers Left Alive (2013)
Lugu hargneb lagunevas Detroitis, kus elab vampiir Adam (Tom Hiddleston), kes kogub vanu vinüüle ning vintage-kitarre ning kes on nagu vaikselt hääbumas. Seda tunneb teisel pool maakera Tangieris elav Eva (Tilda Swinton), Tomi kauaaegne armastatu, ning viimane tuleb talle külla, et ajastuid koos olnud paar saaks teha seda, mida nad on alati teinud – nautida kvaliteetverd, kuulata vinüülidelt muusikat ja sõita Adami Jaguariga inimtühja Detroiti tänavatel.
Nii, nädalaga on juba palju meelest läinud, aga paar rida võiks siiski kirjutada ja natuke mõtteid jagada. Uus Jarmuschi film ju ikkagi.
Rangelt asjalikuks jäädes tuleb tõdeda, et igati vaatamist vääriv, mõtlemapanev ja kindla käega lavastatud tükk. Armastus, hingevalu, üksindus, inimsoo lühinägelikkus, elutüdimus ja elutahe – need kõik leiavad läbivate teemadena filmis käsitlemist. Kui nüüd poeetilisemalt väljenduda, siis ütleks nii, et "Only Lovers Left Alive" on tume kui sügisene öö kartulivao vahel, kuhu on kamaluga huumoriteri külvatud. Jah, endale habemesse itsitada saab küll ja küll, aga nii mõnelegi naljale pihta saamiseks tuleb väheke kirjandust ja ajalugu tunda.
Spoiler :
Arstinaljad olid päris vahvad (doktorid Faustus, Watson, Caligari ja Strangelove), aga tundus, et valenimed Adami ja Eve’i passides ei öelnud suurele osale kinokülastajatest midagi: Daisy Buchanani "Suurest Gatsbyst" tabasin küll ära, aga Stephen Dedalus võttis alguses nõutuks. Pärast uurisin välja, et mingi tegelinski James Joyce’i raamatutest: As he grows up, Stephen grapples with his nationality, religion, family, and morality, and finally decides to reject all socially imposed bonds and instead live freely as an artist. Täitsa tabav.
Christopher Marlowe (John Hurti tegelaskuju) oli mu jaoks samuti üsna tundmatu kirjamees. Ähmaselt mäletasin, et keegi selline vist kirjutas Doktor Faustusest jah (ilus callback varasemale naljale), aga Shakespeare’i-teooriast kuulsin esmakordselt.
Inglise kirjanduse suurkuju ja indiemuusikust vampiir. Üks neist kahest ei ole päris.
Vaatan raudselt uuesti. Kas või ainult selle pärast, et näha, mis raamatuid Eve loeb ja kelle pildid Adami seinal ilutsevad. Uudishimu ei anna muidu rahu. Soundtrack oli väga hästi valitud, nagu Jarmuschi filmides ikka. Loogiline kah, muusikal oli filmis ju ilmselgelt eriline koht. Ja tõsiasi, millest ei saa üle ega ümber - Tilda Swinton oli oma rollis üle mõistuse hea.
PS. filmiveebi salajane kokkutulek oli tore üllatus.
Omapärane vampiirifilm Jim Jarmuschilt. Erinevalt "Videviku" jurast, on tegu pigem esteetilise ja intelligentse teosega. Peategelased on targad ja kultuurist huvituvad. Nad suhtuvad inimestesse teatud määral üleolevalt. Jarmusch tahab sellega kuvada vaatajale oma raskemeelse rakursi inimolenditest. See on tema sotsiaalne kriitika, aga tehtud rohkem ümber nurga ja omamoodi lahedalt. Filmi tuleks suhtuda ikkagi huumoriga. Tegu ongi ju pooleldi komöödiaga, peaks olema kerge vaatamine. Atmosfäär on parajalt müstiline ja ligitõmbav. Soundtrack on põnev. Igati hästi tehtud film.
Armusin sellesse filmi möödunud PÖFFil ja olen teda nüüdseks juba mitu korda vaadanud. Aasta jooksul olen Only Lovers Left Alive'i vist ka kõigile enda sõpradele soovitada jõudnud. Millegipärast olen selle soovituse juurde alati pidanud vajalikuks lisada vabandus, et tegu on vampiirifilmiga, kus justkui ei toimu eriti midagi.
ZeMonsta ja rauls on kõik Only Lovers Left Alive'i kõige olulisemad voorused juba väga tabavas sõnastuses ära nimetanud, nii et tahaksin enda poolt juurde rõhutada vast vaid üht asja. Mis sest, et Jarmuschi ajastukriitika on ülimalt terav ja tabav (aastasadu elanute luksus), tegelased ligipääsmatult coolid ja morbiidsed (peale Angelit pole olnud vampiiri, kelle üksihoidmine mõjunuks sedavõrd ligitõmbavalt ja lahedalt)... siis kokkuvõttes on tegu hoopiski hämmastavalt sooja ja mõnusa teosega, mis on kaldu inimkonnale antud pessimistlikust hinnangust hoolimata mitte kordagi küünilisusesse.
Natukene nagu tagantjärgi tarkus, aga Only Lovers Left Alive on vist üks kõige perfektsemaid kinofilme, mida viimastest aastast mäletan. Loodan salamisi, et Jarmusch pani selle filmiga üsna üksikisikuliselt punkti sellele vahepealsele emo-vampiiride epohhile ja avas uuesti ukse võimalusele, et vampiirid võivad olla ka kaasaajal lahedad karakterid.