Postitas filmiarvustus » 28. Detsember 2013, 01:07
Sarah Polley on tuntud Kanada filminäitleja ja lavastaja, kes on pärit näitlejate perekonnast. Tema ema ja isa mõlemad on Kanadas tuntud näitlejad, rajades temale otsetee meelelahutusärisse. Olles äärmiselt ambitsioonikas naine, otsustas ta ühel päeval võtta oma meeskonna ning hakata tegema filmi oma perekonnast, eesotsast oma emast Diane Pollyist, kes suri vähi kui Sarah oli alles noor tüdruk. Esimene intervjuu, mida naine selles filmis tahab teha, on rääkida kogu Diane lugu, täiesti algusest kuni lõpuni. Selle peale küsib intervjueeritav, et kas Sarahil on aimu ka, mida ta teeb. Naine vastab: "Ei ole!".
"Stories We Tell" (2012) dokumentaalfilmis on igal inimesel oma lugu rääkida täpselt samast naisest. Vaatenurk ja silmad, mis sündmuseid kirjeldavad, on väga erinevad, seega jutt on üpris kireva kujutlusvõimega kaetud. Film hakkab vaikselt hargnema ema loost hoopis Sarahi enda looks - nimelt tema eostamise ja sündimise narratiiv. Ei tea, kas selline seadistus, et üks lugu on hoopis kaks erinevat ja värvilist, on tahtlik või mitte, kuid see töötab üpris hästi. ja tugevalt selle filmi kasuks.
Tunnistan, et minu jaoks on filmi idee väga originaalne ja julge, kuid mul on selle suhtes päris mitu probleemi. Esimene ja kõige tähtsam probleem on selle dokumentaalfilmi tunnetus. See tundub nagu vaataksin või loeksin mõne teismelise tüdruku päevikut, mis on küll hästi kirjutatud, kuid tegelikult ei ole nii huvitav kui esmapilgul paistab. Teine mure on Sarahi suhe selle filmiga. Olles ise selles loos ema ja enda elu kohta uuriv karakter, tundub tema enda uurimine imelik ja tegevusest totaalselt väljas ning Sarah enda kommentaarid ja vastused kõlavad veidralt. Kolmandaks on filmi liigselt ühekülgne tugevus, milleks on isa loovkirjutis, mis on terve filmi narratsiooniks. Jätab mulje, et rohkem tegelikult ei olegi.
Film on usutavasti väga julge eksperiment ja kaval trikk, et saada kuulsaks. Tugevalt isiklik lugu tekitab tunde, et oleksid nagu perekonna liige, mis garanteerib, et nimi Sarah Polley jääb meelde, kaasaarvatud see film ise. Tõesti, tegemist on äärmiselt meeldejääva filmiga. Selle teose kõige ainulaadsem saavutus on Diane Polley ellutoomine. Koos hea kaameratöö, intervjuu tehnikaga, hästi lõigatud illustratiivne videomaterial ning suurepärane ajastus jätavad mulje, et Diane on veel elus ning isegi väga hea tuttav. Samuti teeb Sarah vaatajale paar unikaalset trikki, millest mõned on vana videomateriali lavastamine, teadlik müsteeriumi loomine ema sekusaalelu ning bioloogilise isa otsimise ümber ja esitab lõpuks filmi, mis räägib filmi tegemisest. Väga meeldejääv kunstiteos.
Hindan seda filmi oma aeglase tempo ja minu jaoks mitte väga huvitavate inimeste pärast kuue punktiga. 6/10.
