Postitas filmiarvustus » 27. Jaanuar 2014, 13:11
Aastal 1968 ilmus õudusmüsteerium "Rosemary's Baby", mis raputas inimesi väga mitmes mõttes. Nüüdseks juba filmiklassikaks saanud teosest on otsustatud mingisugusel imelikul põhjusel teha veider "found footage" tüüpi paroodia-plagiaat-õudusfilm, mida on väga piinlik ja igav vaadata. Lavastajateks on kaks algajat Matt Bettinelli-Olpin ja Tyler Gillett ning käsikirja pani kokku samuti algaja Lindsay Devlin. Katastroof sellise filmi kohta öelda on väga vaos hoitud hinnang.
Loodan väga, et "found footage" filmide aeg saab otsa, sest seda žanri on selgelt kuritarvitatud (eriti õudusfilmid) ning nüüd oleks juba aeg millega originaalsema jaoks. Ainukene originaalne ja populaarne asi "Saatana Sigitis" filmi juures on geniaalne reklaamklipp, mis levis mööda sotsiaalmeediat kulutulena. Olen filmis väga pettunud ning sooviksin oma kinoraha tagasi saada. Sellist ebaoriginaalsust ja laiskust pole juba ammu pidanud vaatama. Seda filmi on tehtud sada korda ning olen äärmiselt väsinud sellest värisevast kaamerast, mis peaks tekitama õuduse värinaid. Kas tõesti head õudusfilmid jäävad igavesti indimaastikule?
Õudusfilmina ei ole seda teost isegi võimalik hinnata, kuid komöödiana on isegi paar väga humoorikat kohta. Kahjuks suurem osa naerust tuleb piinlikusest ja suurest kahjurõõmust. Terve sisu on varem mitu korda nähtud ning väga otseselt maha kirjutatud "Rosemary's Baby" filmist, kuid kordades halvemini. Igasugune muusika on puudu, karakterid on ühed arulagedamad terves filmiajaloos (eriti pereisa Zack) ning vähimgi usutavus tervest räägitavast loost on puudu. Filmivaatajana tundus käik äärmiselt võlts, veniv ning tohutult pikk (kuigi on ainult 88 min. pikk). Natukene hale oli tegijate üritus olla originaalne "found footage" film kui kohe alguses näidatakse lõpp ära. Kahju.
Inimene, kellel on natukenegi aru peas, ei suuda seda filmi sirge näoga vaadata. Loogika ja ratsionaalne mõtlemine on totaalselt puudu peaaegu igas situatsioonis. Tõsi, on enam-vähem korralikud eriefektid, kuid selleks ajaks on film kaotanud juba igasuguse kaasaelamise, vaid elab puhtalt vaataja kannatuse peal, lootuses, et ehk saab kohe otsa. Olgugi, et erinevalt klassikalisest leitud videomaterjali filmist on teoses tuntud näitlejad, ei suuda Allison Miller ja Zach Gilford puhuda elu sisse juba käsikirjas ära surnud tegelastele. Lõpetuseks oskan ainult anda nõu seda filmi mitte vaadata. Tasub hoida enda aega ja raha millegi oluliselt parema tarvis.
Hindeks sellele filmile tulevad vaevalised kaks punkti. 2/10.
