Postitas filmiarvustus » 28. Aprill 2014, 11:31
Wes Anderson on üks neist lavastajatest, kes suudab alati millegi huvitavaga üllatada ja iga tema film pakub midagi, mille üle diskuteerida. Mehel on väga tugev resümee selliste teostega nagu "Rushmore", "The Darjeeling Limited", "Fantastic Mr. Fox" ja "Moonrise Kingdom", mille tõttu oli "The Grand Budapest Hotel" väga paljude inimeste must see nimekirjas. Filmis astub ülesse rohkem staare kui enamus lugudes on karaktereid, kuid see automaatselt ei veel suurepärast filmi.
Wes Anderson ei tee kõige kergemaid filme ning kuna ta julgeb võtta riske, siis tihti astub ka ämbrisse. Õnneks filmiekspertide silmis on tegemist geeniusega, seega ei ole karta, et ta veel nii pea lõpetaks filmide tegemise. "Grand Budapest hotell" ei ole kindlasti film, mis sobiks laiemale publikule või isegi peavoolu kinodesse, vaid peaks jääma žanrikino väikestesse saalidesse. Inimene, kes ei ole varasemalt kokku puutunud Andersoni töödega, ei oska hinnata seda veidrust ja kiiresti vahelduvat huumorit, mis ekraanilt tuleb. Näiteks film räägib tüdrukust, kes loeb raamatut, mille autor meenutab, kuidas ta kunagi kohtus ühe mehega, kes temale oma meenutuses räägib, kuidas kunagi kohtus sellise mehega nagu Gustave H. Täpselt selline see film ongi.
Teos tabas suurepäraselt seda veidrat stiili ja ilu, mis tollel ajal oli (umbes II Maailmasõja eelne ajastu kusagil väljamõeldud Ida-Euroopa riigis). Too aeg oli tugevalt poliitiline ja täis sellist sõjaeelset paksu õhku, siiski filmil õnnestub neid mõlemad vältida, jäädes neutraalseks ja lõbusaks, hoides oma fookuse stiilil, millest koorub räägitava loo tuum ja graatsia. Visuaalselt puuduvad filmist igasugused nurgad, mis tähendab, et kaamera on alati paigal ja suunatud otse peale. Selliselt jätab teos endast tihti mulje, et tegemist on hoopis teatrietendusega või nukumajaga, milles kõik karakterid on liikuvad miniatuurid. Kuna film on tüdruk raamatut lugemas, siis ülesehitus on peatükkides (eraldi pealkirjad), kus igal peatükil on oma muudetud stiil ja raamid, andes väga segase arusaama aja liikumisest ja asukohtadest.
Filmil on paraku ka omajagu asju, mis hakkasid häirima. Esimene asi, mis hakkas silma, on liiga kiire tempo. Sellega tekib pidevalt kaos, puudub vajalik selgus ja sarmi asemel hakkab hoopis tüütama ja väsitama. Räägitav lugu ei ole veenev, kuid karakterid on väga head. Eriti vajab kiitust just Ralph Fiennesi esinemine kui Gustave H. ning tema paariline noor Tony Revolori, kellest saaks teha lausa mitu filmi. Gustave H. on suurepärane isiksus, kes meenutab Roosa Panteri sugust libedust ja kavalust. Kahjuks üritab film olla liiga kaval ja tüütult tark, et hakkab tunduma hoopis ülbe ja üleolev. Komöödiana on teos väga vihane ja maniakaalne, täis roppust, põnevust, verd ja natukene nalja, kuid läheb väga kiiresti meelest ära. Visuaalselt on filmi kõige võimsam stseen muuseumis, kus Jeff Goldblumi karakter põgeneb Willem Dafoe eest. Tegemist on ühe parima valguse mänguga, mida olen näinud. Lõpetuseks ütlen, et filmil on oma kindel võlu, kuid pigem langeb natukene igavuse ja liigelt pingutatud teose poole.
Filmile hindeks annan kuus punkti. 6/10.
