Postitas filmiarvustus » 09. Veebruar 2014, 18:01
Hollywoodis on veider trend igal aastal teha vähemalt kaks väga sarnast filmi. Aastal 2014 on tervelt kaks lugu Heraklese kangelastegudest, millest esimene ilmus kohe jaanuari alguses. Renny Harlin on lavastaja, kes oskab teha keskmisel tasemel ajuvaba märulit ja komöödiat, mida on mõnus puhkuseks vaadata. Väga tugevat kriitikat saanut "Heraklese Legend" on juba tituleeritud kui 2014 aasta halvim film.
Olles tuttav lavastaja eelnevate töödega ning kiire pilguheit stsenaristide Sean Hoodi, Daniel Giati ja Giulio Steve'i tehtud töödele andis selged ootused selle teose suhtes. Tegemist on ajuvaba meelelahutusega, mis ei ole mitte üheski aspektis kvaliteetfilm, kuid pean tunnistama, et olen sellega täiesti rahul, vaatata sellele, mida kriitik minus kisendab. Kreeka mütoloogia austajad peaksid filmist suure kaarega mööda käima, sest käsikiri leiutab terve loo ise ning ei austa ühtegi kunstilist ja ajaloolist elementi. Suures plaanis on "Heraklese Legend" banaalne märul, mis segab kassahitid "300" ja "Gladiaator" üheks vaevalt talutavaks linateoseks.
Kellan Lutz on üks neist õnnetutest näitlejatest, kes tegi halva karjääri otsuse ja liitus "Videviku" projektiga. Siin filmis on mees Heraklese rollis ning sobib oma välimuse poolest päris hästi, kuid see halvamaiguline näitlemine jääb ette. Isegi filmi trailer ei näita mehelt ühtegi sõna, sest tema naeruväärse dialoogi ettekandmine on lihtsalt äärmiselt halb. Suures osas saab filmi kirjeldada liialdustega, kust kostüümid on natukene liiga mütoloogilised, dialoogid on natukene liiga "sügavad", armastuslugu on natukene liiga pressitud, kaklusstseenid on natukene liiga lühikesed ja võltsid, stseenid on natukene liiga üle näideldud, eriefektid on natukene liiga odavad, rohelisel ekraanil filmitud tegevus on natukene liiga aegunud, karakterid kõik on natukene liiga vihased ning lavastaja kasutab aeg-luubis efekti natukene liiga palju. Film on üle mõistuse kontrolli alt väljas, seega suhteliselt keeruline on leida midagi, mida saaks kiita ja tõsiselt võtta.
Räägitav lugu on äärmiselt lihtsakoeline, mida on kerge jälgida. Sisu ei nõua mingisugust kaasamõtlemist, seega saab rahulikult lõõgastuda ja keskenduda muudele aspektidele. Kaklusstseenid on päris hea koreograafiaga ning Scott Adkins ja Kellan Lutz mõlemad liigutavad ennast tõsisel tasemel. Valgustus filmis on kohati väga paigast ära, kuid mingisugusel põhjusel imponeeris minule ja lõi sellise stiilse atmosfääri. Suure tõenäosusega hindan seda filmi üle, sest teoses on mingisugune lapsepõlve nostalgiat meenutav üheksakümnedate kvaliteet, mis puges hinge. Film on žanrisõbrale totaalselt sobiv, kuid juhul kui vaadata igasugustest muudest seostest eraldi.
Filmile hindeks annan korralikud viis punkti. 5/10.