Postitas filmiarvustus » 14. Jaanuar 2014, 14:38
Tom Clancy, tuntud spioonikirjanik, keerab praegusel hetkel ennast oma hauas ringi, sest ei soovi näha, mis on saanud tema loodud karakterist Jack Ryan. Järjekorras juba viies Jack Ryani seiklus, kuid seekordne on kõvasti halvem neljast eelmisest. Esiteks ei ole Chris Pine võrreldav Harrison Fordi, Alec Baldwini ja Ben Affleckiga, teiseks ei ole see film tehtud Clancy raamatu järgi ning kolmandaks on kurb tõsiasi, et see peaks olema kõigest esimene film täiesti uues seerias. Kenneth Branagh, näitleja ja lavastaja, oleks pidanud teose nimetama ümber "Jack Ryan Begins" ning suurelt reklaamima, et Tom Clancyil pole selle filmiga mingit pistmist.
Esimene mõte juba trailerit vaadates oli, et milleks seda filmi tarvis on? Tegemist on väga aegunud looga ning käsikiri on ülimalt lohakas ning elab 20 aastat vanade spioonifilmide peal. Üldiselt juba ei seedi selliseid filme, kus peategelast peab väga pikalt ja põhjalikult vaataja jaoks ülesse peksma, et kui tark, osav ja patriootlik ta ikkagi on. Tõsiselt, film reaalselt väidab, et Jack Ryan kandis kaks meest põlevast helikopterist välja, endal murtud selg. Ütlen kohe, et film on väga igav ning üüratult ajuvaba sisuga, mis lihtsalt peab naerma ajama.
Loogikat siit filmist otsida üritades jääb väga kiiresti hätta, sest seda lihtsalt ei ole. Antagonistiks on klassikaline kuri venelane, kes on külm ja kalkuleeriv, kuid loll nagu saabas. Äärmiselt proameerikalik film, mis on täis otsast otsani sümbolismi selle kohta, et kui kõva riik ikka USA on. Film töötaks paremini ja oleks põnevam kui see algaks selle planeeritud terrorirünnakuga Manhattani vastu ning CIA peaks nüüd asja siluma ja parandama. Chris Pine ei sobi sellesse rolli kohe üldse, kuid on isegi enam-vähem talutav kui filmile palju asju andeks anda. Kevin Costner on väga tuim ning tundub, et ei soovi selles filmis üldse osaledagi. Saan temast täiesti aru, mina ka ei sooviks. Selliste tegelaste nagu James Bond, Sherlock Holmes ja isegi Iron Man edukus on kinni peategelase iseloomus. Uuel Jack Ryanil seda ei ole.
Tervest teosest on puudu igasugune sügavus, tekstuur ja usutavus. Tom Clancy kirjutas väga palju paremaid lugusid kui see soperdis. Lisaks on filmis mingisugune naeruväärne "suhe" Jacki ja Cathy vahel. Neil puudub igasugune keemia, pigem on ebamugav tunne, et vaataks nagu õde ja venda suudlemas. Film muutis Keira Knightley jubedalt koledaks inetute hammastega anoreksikuks, kelle ainukene kena moment on külili voodis suu kinni. Selle teose parim moment on õhtusöök koos koos kurja venelasega, mis on natukene huvitav. Lisaks muusika hakkas ka kohati meeldima, eriti viimases autodega tagaajamises. Kokkuvõtteks on tegemist väga igava ja läbikukkunud filmiga, mis ei oleks kunagi pidanud sündima.
Hindeks annan filmile vaevalised neli punkti. 4/10.