Postitas filmiarvustus » 16. Veebruar 2014, 19:42
27 aastat tagasi ilmus Paul Verhoeveni lavastatud ja Edward Neumeieri ning Michael Mineri kirjutatud film "RoboCop", mis oli omast ajast ees ning maalis tulevikust tugevalt korrumpeerunud poliitilise ja kuritegeliku maailma. 2014 alustab see sama lugu uuesti, nüüd "Elite Squadi" lavastajalt Jose Padhilalt ning algajajalt stsenaristilt Joshua Zetumerilt, kuid seekord ei ole see teema niivõrd futuristik, vaid hoopis reaalselt ja harjumuspäraselt igapäevane ning poliitiline korruptsioon on saanud paratamatuseks. Teos ei oma enam mingisugust meeldejäävat lööki.
Iga kord, kui ilmub uuendatud versioon mingisugusest vanast filmist, mis on tõeliselt hea ja klassikaline, tekib koheselt fundamentaalne küsimus sellise tegevuse vajalikkuses. Olles linalugu nüüdseks näinud, ei ole see mõte kuhugi kadunud - endiselt on segane selle filmi vajadus, kuid positiivne on tegijate suutlikkus mõista originaali, selle mõju ja sõnumit. Arusaadavalt on üritatud jääda truuks vana versiooni kineetilisele energiale, rõhutatud massiivsusele ning isegi on loodetud parandada teada olevaid puudujääke nagu liigselt puudulik Murphy psüühika ja vaimse tervise arutamine. Tulemuseks on ühekordseks vaatamiseks kõlbav film, mis ei ole eriliselt meeldejääv.
Nimiosas astub ülesse Joel Kinnaman, kes on vast kõige tuntum Taani teleseriaali USA versioonist "The Killing". Mingisugust uut sügavust mees Murphy rolli ei too, kuid antud teemas ja filmis täidab oma funktsiooni täiesti korrektselt. Jutusaate The Novak Element juhina astub ülesse Samuel L. Jackson, kes endale kohaselt on kõva häälega, paljude sõnadega ning ropusuuline vahelüli filmi sündmuste ja vaataja vahel, pidevalt seletades situatsioone ja olukordi. Kõige olulisem draama ja keemia on Gary Oldmani ja Michael Keatoni vahel. Oldman on filmi kindel staar ning ainukene karakter, keda on nauditav vaadata oma tööd tegemas. Keaton, kes samuti Batmani filmide taustaga, loob väga usutava antagonisti, kes pidevalt on joone peal - on paha või ei ole.
Originaalis sai Murphy surma ja toodi tagasi anonüümse robotina, siis nüüd see nii ei ole. Sellega kaob ära teatav põnevuse kogus ning tekib pikk ja veniv sissejuhatus. Padhila üritab lahata teemat, et kui palju meest peab ära võtma, enne kui jääb alles ainult robot, kuid sellega loob hoopis mitte kütkestava filosoofiatunni kui kaasahaarava märuli. Loos edasiantavad emotsioonid ei tööta, vägivalda on äärmiselt vähe, lõpplahendus on liiga lihtne ning teos kindlasti peaks olema lühem. Jacksoni karakteri pikad monoloogid on väsitavad ning linn, kus kogu tegevus toimub, ei ole enam üliohtlik koht kus elada, vaid tavaline korralik ja turvaline linn, mis tegelikult ei vaja RoboCopi teenuseid. Kiita tasub tegijaid visuaalselt ilusa filmi eest, mis pakub huvitavat möllu, ilusat kostüümi ning võimsat tunnet, kuid see masin/inimene liigub. Lõpetuseks ütlen, et RoboCop on hea energiaga film, mis särab oma "juba kuu aja pärast on kõigil meelest läinud" keskpärasuses.
Filmile hindeks annan vaevalised kuus punkti. 6/10.