Postitas filmiarvustus » 01. Jaanuar 2014, 14:36
Olen olnud Lee Danielsi mitteametlik austaja alates momendist kui nägin tema esimest filmi "Shadowboxer" (2005). Alates sellest ajast on mees peale "The Butleri" teinud veel kaks filmi, mis samuti suutsid pugeda minu naha alla ja ennast meeldejäävaks teha. Mehel on huvitav oskus väga rassistlikud teemad muuta kergeks ning vabaks igasuguseks stereotüüpsest silmakirjalikusest. 2009 aastal tegi mees filmi "Precious", mis on totaalne filmikunsti pärl keset sügavat ookeani. Nüüdseks juba eelmisel aastal ilmus mehelt film nimega "Lee Daniels' The Butler", mille kõige märkimisväärsem omadus on 41 nimetatud produtsenti.
"The Butler" (2013) keskendub Cecil Gainesi elule läbi USA raske ajaloolise perioodi. Alustades mehe nooruspõlvest 1920. aastate puuvilla põldudel kuni aastani 2008, mil uueks presidendiks sai Barack Obama. Mehe kõige märkimisväärsem saavutus elus on tema töökoht Valges Majas, kus oli ülemteener tervelt kaheksa presidendi tööaega, mis annab huvitava vaate poliitikale ja mehe kodusele elule sellel ajal.
Esimesel pilgul ei tundunud see film selline, et tahaksin seda vaadata, sest üldisel juhul ei ole rohkem rassistlikuid filme kui mustanahaliste filmid, mis loobivad sõnu nagu "neeger", "kahvanägu" ja veel muidki stereotüüpseid rassiiseloomulikke solvanguid. Võtsin selle filmi vaatamise ette, sest armastan Lee Danielsi seni tehtud töid ning usun Forest Whitakeri võimekust kui näitleja ning pean ütlema, et ma ei teinud valesti. Film on huvitav algusest kuni lõpuni, mida lugu saadab palju erinevaid ja huvitavaid karakterid ning väga lihtsalt jälgitav ja mitte kahemõtteline dialoog. Whitaker on selle filmi staar ning oleksin imestunud kui mees ei saaks selle rolli eest Oskari nominatsiooni. Filmis astub ülesse ka Oprah Winfrey, kes pole juba pikka aega ühtegi arvestatavat rolli teinud - kuniks selle filmini.
Lugu põhineb päriselulisel mehel nimega Eugene Allen, kellest valmis 2008 Washington Postis artikkel nimega "A Butler Well Served By This Election", mille autoriks on Wil Haygood. Film suudab jääda oma tuumale truuks ning taustal olevad ajaloolised sündmused ja murrangud käivad läbi väga kiiresti. Terve film on ainult läbi Cecili vaatenurga. Tempo on vahelduv ning filmil on natukene probleeme usutavusega. Cecili poeg Louis on väga "Forrest Gumpi" tundega, mis tähendab, et mees suudab olla ja paigutada ennast igasse tähtsasse pöördepunkti mustanahaliste õiguste eest võitlemisel ning siis hiljem veel ise olla valitud poliitik. Väga suur pluss on äärmiselt kaine ja realistlik lähenemine rassiprobleemidele ning inimeste omavahelistele suhetele. Mõnus ja rahulik vaatamine. Filmi kõige võimsam moment toimub korraga ühes restoranis ja Valges Majas. Cecil ja tema meeskond on vaikses ja puhtas ruumis, tegemas süüa. Louis ja tema seltskond on restoranis istumas valgetele mõeldud leti taga ning ootavad teenindamist, mis algatab vägivaldse reaktsiooni. Väga kontrastne jaotamine erinevast elust ja võitlusest sama eesmärgi nimel. Kokkuvõtteks ütlen, et film ei löö oma suurepärasusega pikali, kuid ei jäta ennast ka häbisse. Veedetud kaks tundi on kiired ja õpetlikud ning on rassivihast vabad. Hea töö lavastajalt.
Filmile hindeks on korralikud seitse punkti. 7/10.
