Noa laev

[filmiarvustus]

Eriti palju nalja pakkus ka Noa poja naisejaht ja Jennifer Connelly "Punish me, Noah!" monoloog.

"Punish MEEEEEEEEEEEEEEEE, Noah" ajas ikka küll naerma. Muidu suutsin vaos hoida, siis see oli ikka üle võlli...

[uLtImAtEcRiTiC]

Oeh. Tabasin end juba filmi vaatama minnes mõttelt, et kui LiveForThis seda — "Aronofsky unistuste projekti" — hindega 4/ khm, 2/5 hindas, siis kuhu ma end küll mässinud olen ja kas oleks võimalik veel piletiraha tagasi saada. Kuna uudishimu oli paraku siiski piisavalt suur ja ma need kaks ja pool tundi oma elust juba ohverdasin, siis ei tahaks rohkem selle filmi teemal peatuda. Ei meeldinud. Oli hetki, mil jäi mulje, nagu ma vaataksin Transformerite järjekordset osa. Silmad vihkasid seda 140 minutit 3-deed. Vaatamise ajal meenutasin Les Misérables' vaatamist kui positiivset elamust.

3/10

Spellboundi postiga tuli meelde, et see huvitav montaaž (oja voolamine, tuvide lend, inimeste võitluse kujutamine läbi ajaloo) meeldis mullegi.

[Zinera]

2,5/10

Naljast oli asi küll kaugel. Uskumatu, et nii võimas projekt, aga tulemuseks täielik pudru ja kapsad, kus puudub üldine loogika, tegelased on nagu idioodid ning eriefektid on kohati väga head ja siis järsku katastroofilised. Kehv tõlgendus Noa loost, kus on küll kari häid näitlejaid, kuid isegi see midagi juurde ei anna. Meeldis Anthony Hopkins oma "marjadega", kivist valvurid...and that's about it.

[Spellbound]

Vaatamise ajal meenutasin Les Misérables' vaatamist kui positiivset elamust.

Kusjuures Noa unelaulu momendil meenuski Crowe ennastunustav laulmine Les Mis'ist.


Filmis on palju häid ideid ja mõtteid piibliloo täiendamiseks ja tõlgendamiseks. See, et film üldse põhineb Piiblil, mind ei kõiguta. Vaatasin seda pigem kui eepilist fantaasiafilmi. Nii seda ka promoti. Nii ütles filmi kohta ka Aronofsky.

Filmis oli küll peidus Aronofsky'ile kui autorile omane stiil - kohati väga huvitav montaaž (oja voolamine, tuvide lend, inimeste võitluse kujutamine läbi ajaloo) ning esindatud oli ka tugev meeskarakter. Puudu oli Aronofsky filmides alati üllatav naiskarakter. Jennifer Connelly osalus meenutas seda küll natuke, aga teiste tegelaste ja eriti just sisu osas ma seda suures osas ei näinud.
Filmis on olemas kõik need elemendid, mis teeksid sellest suurepärase nägemuse Noa loost, aga tundus, et alt vedas nii suurstuudio süsteem kui ka stsenaarium, mis kiskus kuidagi kummaliselt lapsiku ja klišeelise ning ülimalt tõsise ja olulise vahel. Midagi on ikka väga mäda kui tõsised draamastseenid saavad komejantliku varjundi. Miks? Kuidas? Ma ei tea.

The Watcher'id polnud sellised nagu Aronosky enda Noa koomiksis (filmis olid nad naeruväärsed) ning loo tõsiselt eepiline draamaatiline osa murdus justkui pooleks hetkel, mil lapsed oli kõik suureks kasvanud ja Haam hakkas endale naist otsima. Noas pulbitsevad konfliktid (looja soovid, otsus mitte kedagi teist laevale võtta, Haami vastleitud neiu saatus, Ila tütred) olid küll hästi esitatud ja veenvad, kui filmi viimane akt põrmustas seda kõike nii hoolega, et lõpp end piitsutava Noaga mõjus nagu paroodia.

Visuaalefektid ning 3D töötas. The Watcher'id oli küll ebaõnnestunud disainivaliku küüsis, kuid kõik muu alates nägemustest ja laevast ning lõpetades uputusega pakkusid tõelist silmailu.

Filmis oli ridamisi suurepäraseid stseene nii visuaalses kui ka tegelaste psühholoogia mõistes. Nägemused oli judinaid tekitavad ning lokatsioonid väga kenad. Tegelaste osas säras ainult Noa. See sära küll kustus ja asendus tuhmi andmisega mitte nii võiduka lõpuni, aga Crowe pigistas sellest rollist kõik välja.

Ma olen pettunud. Ootasin seda mitmeid aastaid töös olnud Aronofsky isiklikku projekti väga suure õhinaga, aga sain vastu näppe. Halb maitse jäi suhu. Äkki näeme teistsugust filmi varsti kuskil director's cut'ina? Või oli stuudiol õigus lõikuda režissööri versiooni? Ja kui see ongi tema visioon ja see film, mida tahtis luua, siis ma tahaksin seda mõista, aga hetkel ma seda teha ei oska.

Religioossest lähenemisest oli film muidugi väga kaugel ja seda väga õigustatult. Maailm oli loodud nii nagu see leiaks aset mõnes fantaasiat täis fiktiivses ajalooperioodis.

Ma nii karm ei ole. Siin on palju, mida vihata ja palju, mis mulle meeldis.

6/10

Vot see oleks olnud väga cool

Spoiler :

[Ralf]

3D oli minu arust "Noah" puhul küll hea, olin isegi üllatunud pärast lugedes, et konverditud.
Või noh, kas just hea, aga ei pannud mu silmi kisama nagu aeg-ajalt kipub olema.

Nende valvurite disain vähemalt aitas kaasa sellele, et nende liikumine paistis väga katkendlik, nagu tegemist oleks stop motioniga. Vahepeal tundus, et tõesti oligi.-

Filmi viimase pooltunni ajal kuulsin muudkui peas seda: https://www.youtube.com/watch?v=8GFq6usPg6U#t=18
Selleks hetkeks ei saanud enam midagi päästa ka!

Äkki näeme teistsugust filmi varsti kuskil director's cut'ina? Või oli stuudiol õigus lõikuda režissööri versiooni? Ja kui see ongi tema visioon ja see film, mida tahtis luua, siis ma tahaksin seda mõista, aga hetkel ma seda teha ei oska.

Kinos näidati 100% Aronofsky visiooni, stuudio tegi filmist küll 12 erinevat, "massidele sobivamat" versiooni, aga sellest üritusest ei saanud asja, nii et loosi läks täispikk cut. Olen kindel, et vähemalt üks neist 12-st on parem kui see, mida mina nägin.

[filmiarvustus]

Olgugi, et tegemist on Piiblil põhineva looga, ei ole kohe kuidagi tegemist religioosse teosega. Aronofsky ja Ari Handeli käsikiri on segu tsenseerimata Noa laeva loost ja kirjutajate enda fantaasiast, seega ei tasu oodata lastepiiblist tuntud lihtsat ja kogupere lugu. Paduusklikud kindlasti solvuvad ja keeravad asjade tähendused kolm korda üle mõistuse, kuid ise eelistasin seda lugu võtta sellisena nagu igat teist filmi mida vaatan. Hea meel on näha, et Hollywood hakkab lõpuks tegema filme ka hetkel religioonina käigus oleva mütoloogia kohta samasuguse fantaasiaga nagu teiste ja vanemate mütoloogiate puhul oleme aastaid juba näinud.

Terve maailm, mille lavastaja kokku paneb, on rohkem ulme ja fantaasia, kui see planeet, kus me reaalselt elame. Näeme seal loomi, keda tegelikult ei ole olemas ning olendeid, kellele ei oska nimetust anda. See on suhteliselt tume maailm, kus inimkond on jagunenud kaheks erinevaks sugupõlveks - Kaini ja Sethi vereliinid. Neist esimene on tugevalt arenenud, tehnoloogiline ja vägivaldne, liha sööv ja ratsionaalselt mõtlev kogukond ning teine on rahumeelne, taimetoiduline, tagasihoidlik ja väljasuremisäärel olev tugevalt usklik üksik perekond. Lugu, mis hakkab vaatajatele lahti hargnema ei ole oodatult keerukas ja sügav, vaid üpriski pinnapealne, Piiblile omaselt totter ja ületähtsustatud farss, mida ei saa tõsiselt võtta.

"Noa laev" kannatab omajagu puuduste all. Minu jaoks kõige suurem mure on see, et teos ei liiguta mind kohe üldse. Igasugune emotsioon on puudu ja need momendid, mis peaksid olema võimasad tunnete puhangud, jätsid külmaks ja ajasid naerma. Selle probleemi laiendusena jääb see kahe ja poole tunnine linalugu väga igavaks, mis on täis mitte vajalikke korduseid ja liiga tõsist meeleolu (puudub huumor). Igasugune draama absoluutselt ei tööta ja kuna film kannab endas kristliku mütoloogia ebausutavust, siis suurem osa ajast omavaheliste suhete näitamine oli nagu ladina-ameerika seebiooper.

Kindlasti ei saa kurta filmi visuaalse ja tehnilise teostuse üle. Silmadele pakub film naudingut täie raha eest ning muusika on samuti kõrgel tasemel. Ütleksin, et soundtrack on isegi liiga hea ning mängib ekraanil olevast teosest üle. Üks meeldejäävamaid asju terves filmis on Aronofsky kunstiline viis tausta ja ajaloo seletamisel, kus eriliselt hästi mõjus inimkonna vägivaldsust kujutav montaaž ning väga kaval evolutsiooniteemaline kiire klipp, mis lõpetab Paradiisi aias koos Aadama ja Eevaga. Tõeliselt hästi töötas surevate inimeste karjete kujutamine kohe peale ujutuse algust, mida oleks võinud natukene rohkem ära kasutada.

Võttes arvesse, et millisel ajal on Piibel ja need lood kirja pandud, siis lavastaja suudab seda ajastut tabada väga hästi. Inimeste suhtumine ja olek on täpselt sellised nagu võiks arvata, kuid kuna tegemist on kristliku püharaamatu tekstidel põhineva looga, siis karakterid on ühekülgsed ja igavad ning hakkavad lõpuks väsitama. Film algab hästi ning suudab põnevust hoida kusagil esimese kolmandiku lõpuni. Esimene kord, kus hakkasin loost tõeliselt eemalduma, oli üritus näidata olemasoleva maailma õudust ja kurjust, kuid see oli tehtud kuidagi väga mööda minnes, siis ei tundnud seda ohtu ja hirmu, mida muusika üritas edasi anda. Ühe asjaga tabas lavastaja siiski naelapea pihta - Jumala kui looja kujutamine. Väga meeldiv on näha teost, mis kujutab tõelist Piibli Jumalat, kes on karm, hirmutav, julm ja totaalne tõbras.

Usun, et on raske leida inimest, kes ei oleks kuulnud Noa laeva lugu enne selle filmi vaatamist. Sama kehtib ka iga tegelase kohta selles filmis. Kõige põnevam karakter on Tubal-Cain nimeline mees, kes on siis "kurjade" inimeste liider ja isehakanud kuningas. Huvitaval kombel on tegemist mehega, kes kõnetab vabadusest ja valikust nagu iga tänapäevane ratsionaalne inimene. Väga hästi võttis selle karakteri kokku kõvasti targem filmisõber Ra Ragnar: "Tubal-Cain võis tunduda kui mõistuse hääl, aga vaba tahet tal polnud, sest ta nägi end taeva orjana ja käitus vastavalt. Tal oli vabadus, aga mida ta sellega tegi? Needis loojat ja üritas tema vastu olla. Ta ei olnud vaba. Noa jällegi oli vaba mees, kes valis lasta end juhtida taevastest jõududest". Karakteri parim lause on kindlasti: "Man is not ruled by heavens, but by his free will!"

Russell Crowe ei tee siin filmis mitte midagi märkimisväärset, sest temale kirjutatud karakter on lihtsalt selline veidrik. Kuidas sai stsenaariumisse sisse moment, kus ta kusagilt võrgu tagant oma perekonda piilub, et neid ära tappa? Tõsiselt. Emma Watson on meeldivalt usutav (arvestades kõike) ning teeb võib-olla oma seni parima rolli. Pean ütlema, et lõpus, laeva katusel olev stseen oli minu jaoks väga veenev! Jennifer Connely on üks neist naisnäitlejatest, kes on tüütu. Tean, et tema puhul on tegemist võimeka näitlejaga, kuid rollid, mis talle satuvad (valib) on väga vastikud, väsitavad ja häirivalt ebausutavad. Ainukese emotsiooni suutis minus tekitada Anthony Hopkinsi stseen marjadega...

Lõpetuseks ütlen, et film on täiesti sisutühi soperdis, mis on korralikult kaunistatud, et suurele ekraanile sobida. Pole ühtegi rolli ja karakterit, kes oleksid oma soorituses suutnud ennast minuga siduda või emotsionaalselt läbida. Muusika on vapustav, eriefektid on tõeliselt head. Lugu on totter, kuid kuna tegemist on Piibli looga, siis üpriski intrigeeriv ja diskursiivne teema, mis tekitab palju poleemikat religioosetes seltskondades. Minu soovitus on võtta asja vabalt ja suhtuda sellesse nagu igasse teisse filmi. Piibli teemal varasemalt ilmus see aasta veel "Son of God" jubedus ning aasta lõpus on oodata Moosese seikluseid filmis "Exodus: Gods and Kings".
"Noa laev" saab minu käes vaevalised viis punkti. 5/10.