Postitas filmiarvustus » 14. Aprill 2014, 17:49
Olgugi, et tegemist on Piiblil põhineva looga, ei ole kohe kuidagi tegemist religioosse teosega. Aronofsky ja Ari Handeli käsikiri on segu tsenseerimata Noa laeva loost ja kirjutajate enda fantaasiast, seega ei tasu oodata lastepiiblist tuntud lihtsat ja kogupere lugu. Paduusklikud kindlasti solvuvad ja keeravad asjade tähendused kolm korda üle mõistuse, kuid ise eelistasin seda lugu võtta sellisena nagu igat teist filmi mida vaatan. Hea meel on näha, et Hollywood hakkab lõpuks tegema filme ka hetkel religioonina käigus oleva mütoloogia kohta samasuguse fantaasiaga nagu teiste ja vanemate mütoloogiate puhul oleme aastaid juba näinud.
Terve maailm, mille lavastaja kokku paneb, on rohkem ulme ja fantaasia, kui see planeet, kus me reaalselt elame. Näeme seal loomi, keda tegelikult ei ole olemas ning olendeid, kellele ei oska nimetust anda. See on suhteliselt tume maailm, kus inimkond on jagunenud kaheks erinevaks sugupõlveks - Kaini ja Sethi vereliinid. Neist esimene on tugevalt arenenud, tehnoloogiline ja vägivaldne, liha sööv ja ratsionaalselt mõtlev kogukond ning teine on rahumeelne, taimetoiduline, tagasihoidlik ja väljasuremisäärel olev tugevalt usklik üksik perekond. Lugu, mis hakkab vaatajatele lahti hargnema ei ole oodatult keerukas ja sügav, vaid üpriski pinnapealne, Piiblile omaselt totter ja ületähtsustatud farss, mida ei saa tõsiselt võtta.
"Noa laev" kannatab omajagu puuduste all. Minu jaoks kõige suurem mure on see, et teos ei liiguta mind kohe üldse. Igasugune emotsioon on puudu ja need momendid, mis peaksid olema võimasad tunnete puhangud, jätsid külmaks ja ajasid naerma. Selle probleemi laiendusena jääb see kahe ja poole tunnine linalugu väga igavaks, mis on täis mitte vajalikke korduseid ja liiga tõsist meeleolu (puudub huumor). Igasugune draama absoluutselt ei tööta ja kuna film kannab endas kristliku mütoloogia ebausutavust, siis suurem osa ajast omavaheliste suhete näitamine oli nagu ladina-ameerika seebiooper.
Kindlasti ei saa kurta filmi visuaalse ja tehnilise teostuse üle. Silmadele pakub film naudingut täie raha eest ning muusika on samuti kõrgel tasemel. Ütleksin, et soundtrack on isegi liiga hea ning mängib ekraanil olevast teosest üle. Üks meeldejäävamaid asju terves filmis on Aronofsky kunstiline viis tausta ja ajaloo seletamisel, kus eriliselt hästi mõjus inimkonna vägivaldsust kujutav montaaž ning väga kaval evolutsiooniteemaline kiire klipp, mis lõpetab Paradiisi aias koos Aadama ja Eevaga. Tõeliselt hästi töötas surevate inimeste karjete kujutamine kohe peale ujutuse algust, mida oleks võinud natukene rohkem ära kasutada.
Võttes arvesse, et millisel ajal on Piibel ja need lood kirja pandud, siis lavastaja suudab seda ajastut tabada väga hästi. Inimeste suhtumine ja olek on täpselt sellised nagu võiks arvata, kuid kuna tegemist on kristliku püharaamatu tekstidel põhineva looga, siis karakterid on ühekülgsed ja igavad ning hakkavad lõpuks väsitama. Film algab hästi ning suudab põnevust hoida kusagil esimese kolmandiku lõpuni. Esimene kord, kus hakkasin loost tõeliselt eemalduma, oli üritus näidata olemasoleva maailma õudust ja kurjust, kuid see oli tehtud kuidagi väga mööda minnes, siis ei tundnud seda ohtu ja hirmu, mida muusika üritas edasi anda. Ühe asjaga tabas lavastaja siiski naelapea pihta - Jumala kui looja kujutamine. Väga meeldiv on näha teost, mis kujutab tõelist Piibli Jumalat, kes on karm, hirmutav, julm ja totaalne tõbras.
Usun, et on raske leida inimest, kes ei oleks kuulnud Noa laeva lugu enne selle filmi vaatamist. Sama kehtib ka iga tegelase kohta selles filmis. Kõige põnevam karakter on Tubal-Cain nimeline mees, kes on siis "kurjade" inimeste liider ja isehakanud kuningas. Huvitaval kombel on tegemist mehega, kes kõnetab vabadusest ja valikust nagu iga tänapäevane ratsionaalne inimene. Väga hästi võttis selle karakteri kokku kõvasti targem filmisõber Ra Ragnar: "Tubal-Cain võis tunduda kui mõistuse hääl, aga vaba tahet tal polnud, sest ta nägi end taeva orjana ja käitus vastavalt. Tal oli vabadus, aga mida ta sellega tegi? Needis loojat ja üritas tema vastu olla. Ta ei olnud vaba. Noa jällegi oli vaba mees, kes valis lasta end juhtida taevastest jõududest". Karakteri parim lause on kindlasti: "Man is not ruled by heavens, but by his free will!"
Russell Crowe ei tee siin filmis mitte midagi märkimisväärset, sest temale kirjutatud karakter on lihtsalt selline veidrik. Kuidas sai stsenaariumisse sisse moment, kus ta kusagilt võrgu tagant oma perekonda piilub, et neid ära tappa? Tõsiselt. Emma Watson on meeldivalt usutav (arvestades kõike) ning teeb võib-olla oma seni parima rolli. Pean ütlema, et lõpus, laeva katusel olev stseen oli minu jaoks väga veenev! Jennifer Connely on üks neist naisnäitlejatest, kes on tüütu. Tean, et tema puhul on tegemist võimeka näitlejaga, kuid rollid, mis talle satuvad (valib) on väga vastikud, väsitavad ja häirivalt ebausutavad. Ainukese emotsiooni suutis minus tekitada Anthony Hopkinsi stseen marjadega...
Lõpetuseks ütlen, et film on täiesti sisutühi soperdis, mis on korralikult kaunistatud, et suurele ekraanile sobida. Pole ühtegi rolli ja karakterit, kes oleksid oma soorituses suutnud ennast minuga siduda või emotsionaalselt läbida. Muusika on vapustav, eriefektid on tõeliselt head. Lugu on totter, kuid kuna tegemist on Piibli looga, siis üpriski intrigeeriv ja diskursiivne teema, mis tekitab palju poleemikat religioosetes seltskondades. Minu soovitus on võtta asja vabalt ja suhtuda sellesse nagu igasse teisse filmi. Piibli teemal varasemalt ilmus see aasta veel "Son of God" jubedus ning aasta lõpus on oodata Moosese seikluseid filmis "Exodus: Gods and Kings".
"Noa laev" saab minu käes vaevalised viis punkti. 5/10.