Alustaks siis põhilisest. Cooperi ja Murphi, isa ja tütre suhte, igikestev armastus, mis ei lahtu iial, olgu nende lahutajateks siis teadmatus, viha või traagika. Nolan jutustab oma filmiga loo isast, kes püüab iga hinna eest oma perele, peamiselt siiski tütrele, kindlustada tulevik. Kuna tema vastutab oma laste tulevase elu eest, siis ongi ta valmis vastu võtma üliraskeid otsuseid, et tagada neile ka võimalus elule ja tulevikule. Antud juhul on siis laste tuleviku ohustajaks sõna otseses mõttes maailma lõpp. Aga kui vaadata olukorda allegoorilises plaanis, siis ei ole Cooperi lahkumine maailma ja oma laste päästmiseks ei midagi muud kui majanduslikult üliraskes seisus kannatava pereisa otsus minna pere juurest ära, et teenida raha laste tuleviku kindlustamiseks.
Ja see otsus maksab talle võimaluse näha oma lapsi ja eriti just tütart üles kasvamas, lapsed kasvavad suureks teades, et isa andis endast kõik, et neil oleks kindlustatud tulevik. Siinkohal saan ainult järeldada, et Cooper kui isa elas üle traagilise näite kaugele tööle läinud mehest, kes vahepeal töö tagajärjel suri - ehk isa lahkus ja mitte kunagi enam tagasi ei tulnud. Lapsed teavad tõde, kuid nende igatsus tekitab isa vastu viha, et ta neid hülgas, olgugi, et põhjus, miks isa nii käitus, seisnes isa vankumatus armastuses oma pere vastu.
Nii, teisena on põhiline loomulikult maailma ja mõtlemist muutvad avastusretked ehk julgus minna kaugemale kui ükski teine. Antud juhul siis viimase õlekõrrena, et päästa maailm. Film kommenteerib päris teravalt inimkonna praegust olematut indu keskenduda kosmose ääretuse avastamisele, kui vaatluspõhised avastusind välja arvata. Keskendume mullale, mitte tähtedele, kui kasutada Cooperi enda sõnastust.
Teiselt poolt kommenteeriks film ka justkui praegust Hollywoodi taset - järjed, uusversioonid ja muud taolised ebaoriginaalsed tükid -, osutades näpuga nii filmide loojatele kui ka publikule, et teie/meie vahime pigem tüüpilist mullast soga, aga ei keskendu mitte kosmiliste ambitsioonide teostamisele (Gravity, Interstellar, District 9 ehk insert original blockbuster).
Okei, rohkem ma ei heieta, sest nii mõnigi osa arutatust on niigi ilmselge ja seega pole mõtet edasi jaurata.
Rääkides filmi paradoksidest ja fantastilisemat mõõtu ulmelistest seikadest, mis tekitasid kinost väljudes mõningast nõutust, siis nii mõnigi ja võib olla koguni kogu pilt on täiesti selgeks saanud.
Nii, filmi lõpp. Mida see tähendas? Viiendasse dimensiooni jõudnud mitutuhat aastat tulevikus eksisteeriv inimkond suunavad Cooperi ja Murphi kosmilisele avastusretkele, et lahendada inimkonna päästmise mõistatus. Selleks nad panustasid Cooperi vankumatule armastusele oma tütre vastu, et too siis armastusest lähtuvalt teeks viimase meeleheitliku katse midagigi päästa. Viienda dimensiooni inimkond sai, mis tahtis, sest Cooper tegigi leap of faith`i ja langes musta auku, hoides kinni lootusest ja armastusest. Cooper edastas tütrele sõnumi, mille abil siis Murph lahendas gravitatsioonivalemi, et inimkond ei hukuks ühes Maaga, vaid oleks võimeline kiiresti ajutisele baasile kolima. Viienda dimensiooni rahvas andis Cooperile ja TARS-ile vajaliku info ja nii siis inimkond päästetigi.
Siin tekib muidugi palju küsimusi. Eriti just ajaparadokside teemal. Kui 5D rahvas on tulevikust ja nad püüavad päästa oma minevikku, suunates Cooperit ja Murphi õigele teele, siis kust kohast sai alguse esimene ajaliin, mis päädis 5D rahva sünniga. Tundub imelik? On tõesti imelik.
Aga ma sain sellest ise lõpuks niimoodi aru, et 5D rahvas sündis Hathaway kehastatud Dr. Brandi kolmandalt planeedilt ehk käiku läks plaan B, inimkond suri välja ja kõik tuli uuesti alustada. Jõudes 5D tasemeni mõistsid futuinimesed, et neil võime aega mõjutada ja vaadelda ning seega nad otsustasid plaani A ellu viia, selleks valisid nad välja Cooperi ja Murphi tandemi, et vankumatu armastuse jõuga Cooper oleks valmis end tütre nimel ohverdama ja et Murph suures igatsuses ja leinas ei laseks isa mälestuses kaduda, vaid naaseks isakoju, et avastada valem, mida papa aja ja ruumi füüsilises olekus tütrele lakkamatult edastada püüab. Alates esimesest kummituse ilmingust on 5D-Cooper tütrele sõnumeid saatnud, et gravitatsioonivalem lahendada. Ja ongi kõik. Tundub loogiline, auke on muidugi palju, aga mis seal ikka. Fantastiline ja teaduslik sci-fi ei pea olema vettpidav, sest see on lihtsalt suhteliselt võimatu.
Mis puutus lõplikku lahendusse, kus Cooper koju tütre juurde kupatatakse, siis mulle selline käsitlus väga meeldis. Kurblik, melanhoolne ja traagiline, aga meeldis. Eriti just see, et Cooper täitis oma soovi kindlustada tütre tulevik ja nüüd ongi ta kummitus omaenda lastele ning ta on vaba minemaks edasi ehk et leida Brand ja tema koloonia.
"Interstellar" on oma olemuselt tegelikult väga lihtne. Filmi põhituum on armastus (ja lootus) ning selle vankumatus ning ongi kõik. Õnneks on Nolan näinud ränka vaeva, et luua ambitsioonikas ehk pika ja põhjaliku alusega tulevikunägemus laastatud Maast ja kosmilisest-teaduslikust-fantastilisest rännakust päästa need, keda kõige rohkem armastame.