Postitas LiveForThis » 26. Oktoober 2010, 13:05
Kuigi Crichtoni visioon on märksa tumedamates toonides ja hoopis teistsuguse lõpuga, on Spielbergi Jurassic Park ehe märk innovaatorit, kes suutis esile manada lõbusa ja samas ka vägagi kohutava versiooni loodusega jändamisest, mis ei lõppenud kuigi hästi.
Sissejuhatus, mis pani paika filmi tooni, vuristas päris lõpuni välja. Kogupereseikluseks oleks JP-i vist ikkagi imelik nimetada, sest tehtud töö nii praktiliste kui ka arvuti efektidega on imetlusväärselt kaua ajaga kaasas käinud ja toonivaheldus annabki filmile vajaliku sära, mis kutsub ikka ja jälle eri masti inimesi ligi. Kuigi teatud hetked jätavad küll üsna kid friendly mulje.
Ei ütleks, et tegu on 93. aasta filmiga, kuid seda ta siiski on.Lähivõtted saurustest ja nende liikuvusest on eri kaameravõtetega originaalselt ja kaasahaaravalt tabatud. Näitlejatööde poolest on film igati tip top. Samuel L. Jackson, Sam Neill, Jeff Goldblum ja Laura Dern annavad kõik positiivsed etteasted. Atmosfäärikas park ja selle asukad loovad tugeva pinnase sündmuste jadaks, mis ei lähe kunagi meelest.
Kui aastaid tagasi elasin kaasa ainult saurustele ja nendele kahele lapsele, siis nüüd viimaste aastate jooksul, kui olen sattunud filmi taas nägema, olen hakanud hindama ülisümpaatset Alan Granti ja tema kaaskonda. Ütlematagi selge, et Sam Neil on Grantina ajatu kangelane.
Väga mõnus oli seda uuesti vaadata. Mälestused hirmutundest, kui seda esmakordselt nägin, on siiani meeles.
Ei tea, äkki olen liiga mälestustes kinni, aga alla 10/10 ei tahaks mitte kuidagi panna.