Postitas Ralf » 28. Juuni 2013, 00:25
Minu meelest ei olnud need tegelased absoluutselt huvitavad (ega meeldivad). Paraku olen ühtlasi arvamusel, et vaatajapoolne empaatia on suuresti ühe korraliku õudusfilmi aluseks.
Võiks arvata, et mul on nüüdseks tekkinud immuunsus igasugu ekstaaside ja erektsioonide meelevallas kõikuvate eputiste vastu, kelle ego ja möga õudusfilmid armastavad vaatajale järjepidevalt sisse sööta, kuid ei, aeg-ajalt tutvustatakse kohe eriti tüütuid tutinäljas tolguseid, ja antud film on selles osas eriti ekstreemne juhtum.
Ja pool tundi läheb aega enne möllu vallandumist! Möllu, mis pole ka midagi erilist. Joostakse sinna ja tänna, aga ikka kuskilt tuleb mingi väike rekvisiit välja, mis kellelgi mõne jäseme küljest võtab - jättis sellise paroodialiku ja koomilise mulje. Klišeesid on palju. Eli Roth on - peaks märkima - päris sitt näitleja.
Anyway, ma laskun põlvili ja röögatan rõõmust, kui kord peaks tulema mõni analoogiline film, kus hävingu või õuduste epitsentris on näiteks salk kirjandusteadlasi või akadeemikuid.