Postitas Ralf » 26. August 2013, 22:15
Kui sa kuulud nende imbetsillide sekka, kes tulevad kinno naerma, kui film seda ilmselgelt ette ei näe, või oma mobiiltelefoniga sõnumeid saatma või sõpradega juttu ajama, siis võta teatavaks, et ma vihkan sind. Väga-väga vihkan sind. Mürsikutest krääksulõustad on mind varemgi häirinud (vt "Evil Dead"), kuid tänane "The Conjuring" ületas igasugused taluvuse piirid ja sundis mind kaaluma poole pealt lahkumist. Paremat kätt mängib tüdrukuterida S3'dega, tagant kostub stabiilsete sagedustega jutuvadinat ja iga äkilisema koha peale filmis vallandub üle saali naerupahvakas. Mul pole selle vastu mitte kui midagi, kui mõni koht, mis pole naljana mõeldud, sulle naljakas tundub... aga palun hoia seda enda teada ja ära huilga nagu lammas. Sorri, et ma bitter fuck olen, kuid see häirib mul sita punaseks. "Insidious"-i järge vaatan ilmselt kodus, sest pole mitte mingit soovi järjekordsest võimalikust debiilikukoosolekust osa võtta. Mitte kunagi varem pole lambakarjast kinopublik võimalikku head elamust niivõrd palju nullinud.
Film, nii palju kui ma seda eelmainitu kõrvalt kuulsin ja nägin, oli hea. Mitte selle sajandi efektiivseim lailevi-õudusfilm nagu seda on isegi nimetatud - lihtsalt hea. Mitte võrrelda seda "Insidious"-iga on kahjuks võimatu ja minu arust töötas viimase kasuks, et ta oli kohati päris high concept, isegi kui osa sellest võis jabur välja paista. Further ja see õmblusmasinaga Darth Maul lihtsalt mõjusid uudsena ja lausa võõrastavalt. "The Conjuring" on klassikalisem "uksed kriuksuvad ja ringi jooksevad tontlapsed" õudukas ja tee sellist asja kui hästi tahes, ikka mõjub äraleierdatuna. Põhilised sisuelemendid on ennast ammendanud ja isegi James Wan ei suuda sellesse oma hämmastavalt nõtke taktikepiliigutamisega mingit värskust tuua. Aga õudusfilmilavastajana on tal tohutu - võiks öelda, et erakordne - oskus hoida sõrme vaataja pulsil, teda marionetina kasutada ja kenasti aru saada, millal ta hinge kinni hoiab ja millal ta mõtted hajuma hakkavad. Ja siis böö! Ja siis kriuks! Vähesed lavastajad oskavad valgust, varje ja muud sarnast nii tarbekalt ja kasupüüdlikult ära kasutada. Leidsin end ka mõttelt, et meil on ju peaaegu kõigil olnud elus situatsioone, näiteks lapsena, kus hakkad järsku kartma ja vaatad kappi või voodi alla ning leiad kinnitust, et seal polegi midagi. Tavaliselt ollakse õudusfilmide puhul harjunud, et ikkagi ON midagi, aga Wan näitab täpselt, et ei ole. Alguses. Ja nii tekib vaatajatel sellise hetkega mingil määral isiklik kontakt.
Tema filmide analoogiks on minu arust selline olukord: mõni näljane kiskja tahab looduses pahaaimamatut hirve kätte saada. Hirv sööb alguses muretult rohtu, muutub siis padrikust kostuvat heli kuuldes ärevaks, aga saab aru, et ohtu polnud ning jätkab rohu kallal maiustamist. Kostub uus sahin. Järsku ilmub kiskja perse juures välja jahimees, kes ta maha laseb, samal ajal hirv paneb pauku kuuldes putku ja lendab kosest alla.