Keha

[eerik]

Keha
The Host (2013)

"Videviku" saaga autor Stephenie Meyer esitleb oma järjekordset šedöövrit – oma uue raamatu "Keha" ekraniseeringut. See raamat oli ajalehe New York Times´i müügiedetabeli tipus 26 nädalat. Enamik, kes seda raamatut lugenud on, teavad öelda, et see on isegi muljetavaldavam kui "Videvik".

Kahtlemata on see üks 2013. aasta enimoodatumaid filme. Saades teada raamatu ekraniseeringust, ei suutnud vampiiride saaga ning uue raamatu austajad ametlikku kodulehekülge ära oodata ning tegid ise oodatud filmile lugemata arvul fännilehekülgi ning postitasid internetti filmi sisukirjelduse.

Filmi tegevustik toimub tulevikus, kus inimkond vallutatakse võõra nähtamatu liigi poolt, kellel pole keha. Need võõrad hinged võtavad üle inimeste kehad kustutades nende mälu. Võitlus maailma pärast on lõppenud, aga võitlus inimeste tuleviku pärast on alles alanud. On vaid käputäis ellujäänuid, kes võitlevad selle invasiooni vastu. Üks nende seast on Melanie, kelle keha vallutab hing nimega Rändaja. Selle asemel, et oma meeltest lahti öelda, keeldub ta haihtumast ning täidab Rändaja mõtted kujutluspiltidega oma armastatud mehest Jaredist. Ta on valmis riskima kõigega, et päästa oma väljavalitu ja tõestada, et armastus ületab kõik raskused.

"Keha" on lugu võitlusest kahe naise vahel, kes on sunnitud jagama ühte keha ning armastust ühe mehe vastu.

Melanie Stryderi osa mängib Oscarile kandideerinud näitlejanna Saoirse Ronan ("Lepitus", "Hanna"), tema armastatut aga noorema põlvkonna Hollywoodi nägus meesnäitleja Max Irons ("Dorian Gray", "Punamütsike"). Filmi režissöör Andrew Niccol on aga tuntust kogunud läbi oma teoste "The Truman show" (kandideeris Oscarile ja Kuldgloobusele) ja "Sõjajumal". Filmi "Keha" suurepärane lugu kustumatutest tunnetest esilinastub Eestis 5. aprillil.

Loe täielikku tutvustust siit

[Spellbound]

Kahtlemata on see üks 2013. aasta enimoodatumaid filme.

[filmiarvustus]

Kindlasti meeldib see film publikule, kes armastab Meyeri eelmist saagat nimega "Twilight". Selles ei ole kahtlustki. Siiski on uus film päris palju erinev ning palju parem. Naeruväärne on kogu sisu siiski, kuid parem. Samuti ei saaks öelda, et terve film oli üle mõistuse igav, olid mõned momendid, mis isegi olid huvitavad. Film siiski on kiirelt kokku tõmmatud ning täis suuri vigu, mis ei oma mingisugust loogikat mitte üheski maailmas, mis hakkab kujunema Meyer kirjaniku käekirjaks. Nende vigade juurde jõuame mõne aja pärast. Ütlen kohe, et ei ole seda raamatut lugenud ning ei kavatse ka seda teha, sest eeldan alati raamatutelt, mida ma loen, teatud kvaliteeti ja stiili, mida paraku Meyer minu jaoks ei suuda pakkuda. Kuna tegemist on siiski ülimalt populaarse kirjanikuga, siis võib juba eeldada ka selle filmi suurt edu.
Hindeks 4/10.

Põhjalikumalt ja pikemalt saab lugeda siit: http://www.filmiarvustus.eu/2013/04/the-host-2013-stephenie-meyer-kannatab.html.
Tagasiside on alati oodatud.

Häid filmielamusi.

[Spellbound]

Film sai kriitikutelt universaalse panni, rahaliselt failis. Las need fännid fännavad. Film oli lihtsalt igav romantiline "ulme".
Ideed on isegi head. Kõik see tulnukate olemus ja kuidas nad oma eesmärki täidavad jne, aga midagi ei toimunud, pinge puudus ja igasugune reaalne oht nulliti ära sellega, et tulnukad ei mõjunud mitte kuidagi kui väga ohtlikud vaenlased.

Väga palju on aga üksteisele otsa vaatamist, teineteise järele igatsemist ja kaelustamist ja suudlemist ja....ja....ja....

5/10, sest ideeliselt on tegu huvitava ulmega, aga vormilt, esituselt ja tehniliselt lihtsalt igav.

[Wisegirl]

Film sai kriitikutelt universaalse panni, rahaliselt failis. Las need fännid fännavad. Film oli lihtsalt igav romantiline "ulme".
Ideed on isegi head. Kõik see tulnukate olemus ja kuidas nad oma eesmärki täidavad jne, aga midagi ei toimunud, pinge puudus ja igasugune reaalne oht nulliti ära sellega, et tulnukad ei mõjunud mitte kuidagi kui väga ohtlikud vaenlased.

Väga palju on aga üksteisele otsa vaatamist, teineteise järele igatsemist ja kaelustamist ja suudlemist ja....ja....ja....

5/10, sest ideeliselt on tegu huvitava ulmega, aga vormilt, esituselt ja tehniliselt lihtsalt igav.

Ma käisin "Keha" vaatamas Saoirse pärast.

Nõustun täiesti Spellboundiga. Kohati oli huvitavaid momente, kuid neid ei arendatud, sest arvatavasti on Meyerile hoopis olulisem näidata teismelise tüdruku kiimlemist. No tõesti, tema emotsionaalne areng on selles vanuses seisma jäänud (või ei oodata, et teismelised vaatajad eriti arukad oleksid).
Filmi algus oli parem, keskel muutus asi mehhiko seebiks, dialoogid olid ikka väga okse ja need stseenid, kus suudeldi, oleks võinud samahästi pornofilmide sissejuhatuseks olla. Ka loogikavigu oli palju, kahju hakkas kohe.

Hea, et pilet ainult 2 eurot maksis, huvitav idee nulliti täiesti.

Lõpumuusika oli ka nii püüdlikult noortele valitud.

[Ralf]

Alustamaks positiivsega sooviksin ma kiita noort Saoirse Ronanit. Kostüümifilmide nüüdisaegse pioneeri Joe Wrighti "Atonement" oli minu hinnangul - ja ma üritan hetkel meenutada emotsioone, kui seda umbes 2008. aastal vaadatud sai - üsna läila melodraama, kuid tema rollisooritus noore Briony Tallisena oli vägagi meeldejääv ning seda tunnustas ka Akadeemia, andes teismelisele Ronanile tema esimese ja siiani ainsa Oscari nominatsiooni.
Ilmselt on väga vähe noori näitlejatare, kes suudaksid selle looga tutvudes endale selgeks teha, kuidas sellist tegelast mängida, nii et ta oleks veenev, põnev ja usutav. Ja erinevalt näiteks Diane Krugerist sai Saoirse Ronan sellega jumala adekvaatselt hakkama. Tegelase (hingeelu ja motiivide) mõistmine on üks esimesi olulisi samme, kui tahad rolliga võimekalt hakkama saada, ja ma usun, et ta andis endast parima, et saada sotti tegelasest, kes raamatus/filmi käsikirjas oli päris kindlasti paras umbsõlm (olen teadlik Meyeri ebakompetentsusest romaanikirjanikuna). Ma eeldan. Mis iganes puudujääke tema etteastel ka polnud - süü ei lasu kindlasti temal.
Veel: üks Meyeri lugude tähelepanuväärseid võtmeomadusi on see, et nad adresseerivad üsna häbematult füüsilist iha, mida noored inimesed tunnevad (mis on tegelikult temast üllatavalt ebaignorantne). Nii oli see ka "Twilight"-is. Seeria teises pooles on seksil väga oluline osatähtsus - Jacob toob enda eelisena selgelt välja, et oleks Bellale sobivam voodipartner, ja muidugi Edward kardab talle vahekorras olles viga teha, kuna on vampiir ja ebainimlikult tugev, jne. Eks ka sellised asjad meelita lugejaid. Ka "The Host"-is leidub teatavaid intiimfantaasiaid ja kuidagi - minu meelest - need lihtsalt sobivad. Sobivad tegelastele, sest see on loomulik, ja temaatikaga.

Puudusi on filmil aga lademes ja alustada võib kas või sellest, et sarnaselt "Videvikule" (keskkoolis käivad 150+ aastat vanad vampiirid) on kogu premise on lihtsalt üpris pooletoobine. Esiteks üritatakse vaatajat umbes poole minutiga panna uskuma ja aktsepteerima invasioonijärgset maailma, mis mõjub lihtsalt jaburalt. Oletades, et mingid tulnukad võtavad peaaegu kõikide inimeste kehad üle, tahaks justkui uskuda, et neil kujuneb välja hulga omapärasem ühiskond kui meil voodi peal istujatel on, mitte et nad sõidavad Aston Martinitega ja istuvad rätsepaistes. Oskan üldiselt oma disbelifi vabalt igatpidi suspendida, aga vaat selle loo autor pole küll kordagi trükkimist peatanud, et enda isiklikus loogikas või visioonis korrakski kahelda. Ja kui lugu on juba esimesest minutist põhimõtteliselt võimatu tõsiselt võtta, siis mida peaks pakkuma ülejäänud 120+ minutit?
Kuuendas klassis kirjutasin ma kirjandustunnis jutu politseinikust, kes saab ühel hommikul teate, et ühte suurde kaubanduskeskusesse on paigaldatud peatselt plahvatav pomm ning terve jutt oli sellest, kuidas ta üritab õigeks ajaks kohale jõuda, et see kahjutuks teha; kohale jõudes avastab ta aga, et see kõik oli aprillinali, mille sõbrad olid talle korraldanud. Nüüd mõtlen ma aeg-ajalt ikka, kuidas ma tollal ometi ei mõelnud, kui kuradi jabur terve see lugu tegelikult on, aga vaat - ei olnud lihtsalt seda kohta sisse lülitatud ajus, mis sundis endalt küsima: "kas see pole mitte totter? Miks peategelane pommirühmaga ei kontakteeru? Kes sellist aprillinalja teeb?" Jne, jne. See oli minu loodud maailm ning lugu ja ma uskusin seda veendunult. Meyeriga on umbes sama lugu. Ainult et ta ei ole kuuenda klassi õpilane ja tal on oluliselt rohkem lugejaid kui üks õnnetu õpetaja.
Mingisugust autoripoolset eneseproovilepanekut või loogikast lähtuvat loovust selles loos igatahes välja ei paista ja nõnda tuligi ilmale hapu ulmekas, mille tegelased liiguvad elutult mööda üksluiseid klaustrofoobilisi sete ja pritsivad suust tühja, nüri sapidialoogi. Juhtub viimasel ajal väga harva, et filmil on nii ajusid kui südant; enamasti on kas ainult südant või ainult ajusid, aga see on lihtsalt nukker, kui puuduvad mõlemad.

[LynxHunter789]

Enne vaatama asumist arvasin, et küllap ta selline Twilighti jama on, aga ei oleks uskunud, et see film mulle niimoodi meeldib. Idee oli huvitav ja omamoodi, kuigi minulegi ei meeldinud, et neid suudlusstseen nii palju oli. Muusika oli ka minu arvates väga hea, aga eks igaühel oma maitse.