Rooste ja luu

[Rasmus]

Rooste ja luu
Rust and Bone (2012)

Rahatu ja kodutu belglane Ali (Matthias Schoenaerts) peab hakkama hoolitsema oma viieaastase poja eest. Ta sõidab Põhja-Prantsusmaale, et õe juures öömaja leida, hakkab osalema illegaalsetel julmadel poksimatšidel, saab tööd ööklubi turvamehena ja tutvub kauni Stephanie’ga (Marion Cotillard), kes on ei rohkemat ega vähemat kui vaalataltsutaja. Naine saab vaala-show’s rängalt viga, kaotab jalad, enesekindluse, usu ja lootuse. Ning siis selgub, et ainus inimene, kellega ta sellises olukorras suhelda tahab ja oskab, on harimatu ja rohmakas juhututtav Ali. Kas Stephanie, kes on harjunud taltsutama ohtlikke hiiglaslikke mõõkvaalu, saab hakkama ühe äkilise Belgia jõmmi taltsutamisega?

http://2012.poff.ee

Ülevaate lisas: Spellbound

Loe täielikku tutvustust siit

[Spellbound]

Võimas film! Audiardi eelmine töö "A Prophet" oli see särav täht, mis lendas minus mööda ehk siis oli kogu aeg silmapiiril ja sinna ta jäigi.
"Rust and Bone" tõestab taaskord kui "Fool of a Tuck" ma olen.
Stsenaariumi ja loo jutustamise viisi poolest väga huvitav eksperiment, sest pealtnäha oleks tegu kas masendava draama või romantilise elujaatava tore filmiga, aga pole kumbagi. Sisu areneb ühel hetkel nii nagu ootad ja siis enam mitte. Nii on kõikide sisuliinidega. Tean mõndasid, kellele selline loo jutustamise viis üldse ei meeldinud, aga mulle jäi just mulje lugu kahest inimesest ja nende võitlusest iseendaga ja maailmaga. See, mida nad tegid ja hakkasid tegema polegi oluline kui rõhk on nii selgelt kahe tegelase valudel (nii sisemine kui ka välimine) ja nendega leppimisel.

Filmi staariks on siiski paberile kirjutatud ja Matthias Schoenaertsi kehastatud Ali. Mees, kelle suutlikkus kellegist hoolida ei seisne tema raskes minevikus eha isiklikus tõrkes, vaid hoopis puhtalt kaotatud suutlikkuses tunda, olla empaatiline. Ali on "Rust and Bone"-i täht. Ilma temata oleks tegu tavalise prantsuse pisarakiskujaga.

Huumorit jagub, pisaraid jagub ja mis kõige enam - see kõik on esitatud niivõrd ilusas päikese poolt krõbedaks ja külma poolt kangeks muudetud visuaaliga, et praegu meenutades tahaks jälle suure saali 4-ndas reas olla ja taaskord nautida.

Maestro Alexandre Desplat on taaskord teinud suurepärase töö ning üldse on erinevate poplugude kasutus filmis väga tavatu, aga jällegi väga mõjuv. KLIPP
Audiardi poolt meisterlik film täis kinematograafilist täiust ja ilu. KLIPP.
Marion Cotillard teeb taaskord elurolli murtud vaalataltsutajana. Sellist muserdust ja igatsust ja ehedat rõõmu on raske võtta ainult näitlejatööna. Pigem kui reaalne tunne.

9/10, sest selgrootasandil on lugu unikaalsusest kaugel, aga esitus on seda väärt.