Mina, Frankenstein

[Rasmus]

Mina, Frankenstein
I, Frankenstein (2014)

Aaron Eckharti kehastatud Frankensteini koletis nimega Adam Frankenstein satub eneselegi ootamatult halastamatusse iidses linnas aset leidvasse sõtta kahe surematu igivana klanni vahel.

Loe täielikku tutvustust siit

[Rasmus]

Nõuab vaatajalt täielikku pühendumist, kuna muidu paistab ekraanil toimuv lihtsalt jabur välja. Ja tegelikult ongi jabur, aga kuna olin mitmeaastase ootamise ja vahepealsete treilerite abil igasuguse lootuse sellesse filmi kaotanud, olen ma lõpptulemuse suhtes pigem positiivselt meelestatud. 84 minutit täis ajuvabadust ja 100% möllu nimekate näitlejate saatel võrdub sel korral minu jaoks hea meelelahutusega küll. Yvonne Strahovskit suurelt ekraanilt ja kolmedimensioonilisena pole ka varem võimalust näha olnud. Olgu ta 7/10, mis tegelikult ei ole päris 7/10, aga noh, jah.

[filmiarvustus]

Mary Shelley avaldas 1818. aasta alguses seni kõige tuntuima naisautori poolt loodud raamatu "Frankenstein", mis peagi vallutas terve maailma. Aasta tagasi kirjutas ja joonistas näitleja Kevin Grevioux graafilise romaani, mis kannab nime "I, Frankenstein", mis mingisugusel imelisel põhjusel tehti hetkel kinodes linastuvaks samanimeliseks filmiks. Stuart Beattie kirjutatud ja lavastatud filmis on ainukene koletiseks see film ise.

Selle filmi loomislugu on sama müstiline kui Frankensteini koletise oma - arusaamatu ja halb idee. Tunnistan, et see film ei tekitanud kordagi isegi lootust, et võiks olla midagi muud peale ajaraiskamise, kuid vahel just sellised filmid üllatavad ja löövad pahviks. Kahjuks ainukene asi, mis pahviks lööb, on selle "filmi" kinolinale jõudmine. Tahan alustada mõne positiivse asjaga enne kui kõik piinliku ja negatiivse välja toon. Väga sümpaatne selle teose juures on Aaron Eckhart. On muidugi arusaamatu, et miks sellise filmi üldse vastu võttis (tahtis olla peaosas?), kuid tema südikust ja võitlust selles rollis on näha. Tõsi, tema karakter Adam on üks idiootsemaid, keda olen näinud, kuid mees näitleb kogu hinge ja tõsidusega ning päris tihti liiga tõsiselt ja suure kaarega üle. Teine positiivne asi on võitlusstseenide julgus ning hea koreograaf. Stuart Beattie kasutab paigal olevaid laiasid võtteid, mis teeb võitluse jälgimise kergeks. Füüsiline kaklemine selles filmis on täiesti normaalsel tasemel ning ükski näitleja ei tundu puine.

Kõige suurem probleem selles filmis on võlts tunnetus. Mitte ükski asi selles loos ei tundu isegi natukenegi usutav. Käsikiri on täielik saast, mis on tegelikult üllatav, sest Beattie on varem kirjutanud vägagi tõsiseid filme. Stsenaarium ja film võtavad ennast selgelt liiga tõsiselt. Dialoogid on arusaamatult madalalaubalised, ülenäideldud ning igavad. Igasugused sisulised "pöörded" ja "üllatused" on väga kaugelt näha ning jätavad ükskõikseks. "I, Frankensteini" eriefektid on üheksakümnendatest, mis isegi 20 aastat tagasi ei oleks olnud midagi erilist. Gargolite tiivad ja liikumine, näod ja üldse ekraanil olemine on täiesti puine ja ebareaalselt eemaletõukavalt võlts. Bill Nighy on siin loos samasugune kui igas teises filmis, kuid halvem. Yvonne Strahovskil pole siin filmis näitlemisega mingisugust kokkupuudet. Usun, et sai rolli ainult pikkade jalgade ja ilusa näolapi pärast. Tema karakter teadlane Terra on huvitava olekuga ratsionalist - usub kolme sõna pealt fantaasiat täis juttu 200-aastaselt müstiliselt koletiselt.

Narratiiv on sedavõrd naeruväärne, et saalis olevad inimesed reaalselt naersid selle peale. Terve filmi tempo on segane, muusika ei sobi filmiga kokku ning momendid, mis peaksid olema eepiliselt lahedad on eepiliselt nõrgad ja piinlikud. Terves filmis ei juhtu mitte midagi ning lõpuks jääb alles ainult suur hunnik küsimusi. Kas kõik maailma gargolid on tõesti ainult ühes linnas ja ühes ülisuures kirikus, mida ükski inimene millegipärast ei märka? Kas tervet seda möllu linna kohal ei näe ükski inimene? Miks tänavad inimestest tühjad on? Miks on kaheksast erinevast kehaosast kokku õmmeldud inimene niivõrd ideaalse ehitusega, tugev ning intelligentne? Terve see film on üks suur kannatuse ja loogika proovilepanek. Sedavõrd lohakas ülesehitus, et ainukene viis, kuidas saab aru, et tegevus on meie ajas, on taustal olevad arvutid ja natukene teaduslikku tehnikat. Uskumatult mõttetu 3D film, mida peaks vältima iga hinna eest.
Teosele hindeks annan vaevalised kolm punkti. 3/10.

[Ralf]

Täiesti incoherent mess. Mõtlesin terve filmi, et kas nad mingi stsenaariumi ka tegid või lihtsalt filmisid koomiksit ja viskasid stseenid pärast lihtsalt montaažiruumis kokku. Siis lugesin, et koomiksist oli valmis 30 lehekülge ja lavastaja tahtis filmi teha, sest ta arvas, et pealkiri on lahe. Ei imesta. Vist ajaloo esimene koomiksifilm, mis on tehtud enne, kui koomiks valmiski tehti.

AGA tegu pole otseselt solvava filmiga. Süütu laste-meelelahutus "Van Helsing'i" stiilis. Aaron Eckhart võtab seda rolli nii tõsiselt, et piinlik hakkab. Filmis on väga palju, mida vaadata. Väga palju asju on juhuslikult kokku visatud, aga see teeb filmi jälle visuaalselt tõhusaks. Nii et keskmine. Nagu arengupeetusega laps, ei saa ta peale otseselt pahane olla.

http://rlfstr.blogspot.com/2014/04/i-frankenstein-2014.html

[Ronet]

Parem kui nt Van Helsing.
Vaatamise ajal uitas mõte minema ja olin sunnitud mõned korrad tagasi kerima. Muidu selline talutav ekraanisäästja-film.

4/10

[Cochrane]

Eelistan Van Helsingit sellele. Mina, Frankenstein oli ikka liiga igav ja tuhmide tegelastega, Van Helsing pakkus kogu oma rumaluse juures siiski mõningast meelelahutust ja värvikamaid karaktereid. 4/10