Nicolas Winding Refn leiab, et kui juba filme teed, siis tee neid enda moodi. See on selge, et mees ise selle reegli järgi mängib: tema linalugudest paistab ikka ja jälle välja kindel stiil: silma torkab tegelaste selge distantsus vaatajast, õhkkond ise kipub olema morn, külm ja elutu, kuid see-eest meeletult närvesööv.
Ja ka meditatiivsevõitu "Only God Forgives" (mitte just sajaprotsendiliselt õnnestunud film) on tehtud selle valemi järgi. Ootamatult brutaalne
takashimiikelik vägivald (mille vajalikkus on sedasorti filmide puhul sageli küsitav) tekitab neetult ebamugava tunde, nagu näeksid rahulikku unenägu ning ärkaksid siis sellest ehmatusega ainult selleks, et siis taas unne suikuda.
Ebanormaalset või suisa ekstreemset käitumist ja/või mõtlemist kompavad
transgressive filmid mulle aga teadupärast meeldivad ja erand pole seegi. Refn'i draamade isikupärasus väärib kahtlemata äramärkimist.
Goslingu austajatega pole ma endiselt samas paadis, ehkki mulle meeldib, et ta nii leidlikult väiksemate autorifilmide ja Hollywoodi kassahittide vahel navigeerib. Aga ilmselt ma võin muidugi nõustuda, et selliseid ilmetuid somnambuule nagu "Drive"-i ja antud filmi antikangelased sobib ta kehastama vägagi kenasti. "Only God Forgives"-i vähestest näitlejatest osutus minu jaoks meeldejäävaimaks aga hoopis Kristin Scott Thomas.
Raske uskuda, et kriitikud seda teost nii palju tõrjusid - sellesuguseid me, filmisõbrad, ju praegu vajamegi. Mis sest, et nad pisut seedimatud on.
Huvitav tidbit - Refn'i filmides on nii palju eredaid värve ja tugevat kontrasti, sest ta on värvipime ja enda sõnul "lihtsalt ei näeks neid, kui nad sellised poleks".