Kõrvalmõjud

[uLtImAtEcRiTiC]

Kõrvalmõjud
Side Effects (2013)

Peategelase Emily Hawkinsi elu läks allamäge, kui tema abikaasa vangi pandi. Esmalt neelas ta peoga rahusteid, et depressioonist omal käel vabaneda. Kui aga selgus, et sellest pole abi, tuli Emilyl pöörduda psühhiaatriahaigla lahkete ja hoolivate valgetes kitlites inimeste poole. Peategelasel aitavad seal sisemiste deemonitega ja raskemeelse seisundiga võidelda kaks kliiniku parimat arsti ja eksperimentaalsed preparaadid, mille tarbimisel ilmnevad kummalised kõrvalmõjud. Kas võib juhtuda, et Emily sisemised hirmud mitte ei kao, vaid hoopis võimenduvad?

Põnevusfilmi "Kõrvalmõjud" lavastas väsimatu Steven Soderbergh ("Oceani 11 - kõrged panused", "Magic Mike"), osades Rooney Mara ("Lohetätoveeringuga tüdruk"), Jude Law ("Closer"), Channing Tatum ("Magic Mike"), Catherine Zeta-Jones ("Chicago") jt.

www.forumcinemas.ee




Loe täielikku tutvustust siit

[Spellbound]

Kui see on tõesti kommertskino ja autorikino vahel pendeldava Soderberghi viimane film enne pikemat ja tõenäoliselt väga viljakalt mõjuvat pausi, siis tõestab ta taas, et isegi pärast 24 filmi pole võlu ja oskus kusagile kadunud.
Film peaks kuuluma perioodi, mida ta ise on kirjeldanud kui aega, mil ta ei tee enam ühtegi tõsist filmi nagu on väga ehedalt tõestanud viimastel aastatel ilmunud "Haywire" ja "Magic Mike".

Siiski on tegu otsast lõpuni ääretult tõsise filmiga, mille kommentaar ei piirdu üksnes ravimisõltuvuse ja suurkorporatsioonide tegevuse kommenteerimisega. "Kõrvalnähud" kommenteerib, vaatleb, uurib ja annab hinnangu modernsele rikkuste poole püüdlevale ühiskonnale, mis ennekõike sööb iseennast alustades kõige sügavamalt - inimhingest.

Lugu areneb läbi uute antidepressantide katsetamise tagajärjel tekkinud olukorra, mis võtab kõikidele osapooltele ootamatult kõige jõhkramad võimalikud pöörded. Kui üldse kuidagi filmi kirjeldada, siis oleks sobilik mainida Hitchcocki ja klassikalist Ameerika thrillerit, sest lugu pole tegelikult kunagi nii lihtne, selge ja žanriliselt suunatud kui loo kirjeldus ise mõista annab.
Peaosas Fincheri "The Girl with the Dragon Tattoo"-ga oma näitlejavõimekust tõestanud alati veetlev ja veenev Rooney Mara.

8/10

[filmiarvustus]

Film pakub palju põnevat mängulist trillerit, mis kiigutab publikut edasi tagasi pidevalt, pannes meid mõtlema, mis tegelikult siis juhtus ja kes on vastutav selles mõrvas. Kõik rollid on hästi kokku pandud ning keegi ei reeda midagi, mida ei tohiks meie kui publik saalis teada. Ka endine doktor on väga mängus sees ning liigutab nuppe endale soodsas suunas, teades Emily seisundit ning selle uue ravimi kõrvalmõjusid, jättes temale suure hunniku raha peale aktsiate langust seoses mõrvajuhtumiga. Kõik on uurimise all - amoraalne psühhiaater, kes testid ravimeid oma patsientidel, endine psühhiaater, kes mõjutas tulemusi, et teenida ravimitega palju raha ning Emily ise, kes võib-olla oli teadlik oma käitumisest. Palju segast ja palju põnevat.
Hindeks 7/10.

Põhjalikumalt saab lugeda siit:http://www.filmiarvustus.eu/2013/04/side-effects-2013-kas-sa-proovisid.html
Tagasiside on alati oodatud.

Häid filmielamusi.

[Rasmus]

Intelligentne film, head näitlejad. Ei osanud sellist sündmuste käiku sugugi ette näha. Thank god, et Tatumit nii vähe oli, mõjus täielikult võõrkehana.

8/10

[Ralf]

Seda ei saa vast täheldamata jätta, et farmaatsiatööstuse telgitagustes toimuvast on tükk aega palju-palju räägitud, mistõttu ei paku film sel teemal mingeid hämmastavaid ilmutusi. Õnneks pole "Side Effects" nii väga ravimitest endast kui ühest nende tarvitajast. Paraku ei suudeta selleski osas eriti originaalne olla, sest väga sarnaseid süžeekäike leiab põnevikust "Primal Fear". Kui kõik see kõrvale jätta, võib filmi minugipoolest kiita... vähemalt on USA independent-kino ühe pioneeri Soderberghi vaiksed ja intelligentsed dialoogifilmid nüüdisaegsete kassamagnetite kõrval mõnusalt mahajahutava toimega. On nad ju vaieldamatult hästi tehtud - mis sest, et hakkab selgelt välja paistma, et oma viimaste filmide puhul on autor kindlatele tehnilistele lahendustele kindlaks jäänud... kas või juba see seepia-värvitoon.
Filmis on piisavalt huvitavaid perspektiive ning tegelasi, et vaataja püsiks põnevil ja filmiga kaasas. Kohati annab ta tõesti seda 'juba-nähtud-ja-juba-tehtud' emotsiooni, kuid üldiselt ilusti viimistletud põnevusdraama. Üks esimese poolaasta parimaid nö 'tõsiseid filme'. Ma nüüd polegi täpselt aru saanud, kas Soderbergh siis jätkab filmide tegemist või mitte ... loodan, et jätkab! Vähemalt tema puhul on suhteliselt kindel, et saad kvaliteeti.