Kodus

[uLtImAtEcRiTiC]

Kodus
In the House (Dans la maison) (2012)

Oma tööst tülpinud ning õpilastes pettunud prantsuse keele õpetaja Germain taasavastab õpetamise kire, lugedes koolipoisi Claude’i iroonilist esseed oma klassivenna Ralpha’i keskklassipere koduidüllist. Germain avastab Claude’is ande, millest tal endal kirjanikuna vajaka jäi, ning pühendub noormehe talendi vormimisele. Siiski ei jää Claude’i ülestähendatavad Ralpha pereelu killukesed üksnes harjutusteks, vaid avavad Germain’ile perekonna kodu uksed ning mees hakkab neile ka lugejana üha haaratumalt kaasa elama.

Ent mida enam aitab õpetaja Claude’il ennast oma loo loojana, autorina avastada, seda rohkem hägustuvad ka elu ja loo piirid. Faktid segunevad väljamõeldistega nii Claude’i kirjutistes kui ka autori, prototüüpide ja lugeja eneste eludes. Germain ei suuda enam vahet teha autori ja koolipoisi kavatsusel, tegelikel ja väljamõeldud olukordadel ning Claude asub looma sündmuseid ka õpetaja ja Ralpha perekonna argiellu. Kuid mida enam õpetaja õpilast õigele teele suunata proovib, seda hägusemaks muutub ka piir autori ja lugeja/kriitiku vahel. Kes ikkagi toimuvat orkestreerib – kas see, kes kirjutab või see, kelle jaoks kirjutatakse?

www.acmefilm.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[rauls]

Väga omapärane film kirjanikuhakatise loometeekonna algusest. Film rääbib ihadest, peamiselt seksuaalse tooniga. Käib keerukas, kuid huvitav, narratiiviga mängimine. Segunevad väljamõeldis ja tegelikkus, nii et mingil hetkel on raske aru saada, mis on reaalsus. Huvitav oli mõelda, mida üritas peategelane oma intrigeerivate kirjutistega saavutada. Eks ta soovis ühest küljest oma seksuaalfantaasiaid väljendada ning oma mentorist õpetajat õrritada/ärritada. Teisest küljest oli tal igati selge soov ka elada normaalset pereelu. Õhku jääb aga küsimus, kui palju oli temas soovi saada tõeliseks kirjanikuks. Film on väga põneva ülesehitusega ning pakub tõesti omapärase loo vaatajaile. Väga meisterlik tükk François Ozoni poolt.

8/10

[filmiarvustus]

Minu jaoks võib-olla isegi aasta filmiga 2012, eriti just sellepärast, et filmis jäi palju asju lahtiseks ja pidi ise mõtlema hakkama. Selline film on alati mõnus, mis söödab sulle miljon ideed, kuid ei anna ise vastuseid. Vaadates filmi ei saa aru paljudes kohtades kas tegemist on väljamõeldud kirjutisega või hoopis fantaasiaga. Selline pidev manipuleerimine ja ajudega mängimine teeb filmi isegi päris põnevaks annab mõnusa seksuaalse teema lisaks. Kõik osatäitjad on väga head omale määratud rollides, muusika on suurepärane ja lavastajatöö kohapealt ei saa lihtsalt kurta, mees teab kuidas teha ka keerulisi essee sisu arutlusi vaatajale selgeks.
Hindasin filmi 10 punktiga...

Põhjalikumat ja pikemat analüüsi saab lugeda siit: http://filmi-maailm.blogspot.com/2013/02/dans-la-maison-2012-kirjasona-toodud.html.
Kindlasti vaadake ka ise see film ära ning tulge ja andke ka oma hinnag ja kommentaar nii siia kui ka blogisse. Head filmielamust.

[Brialy]

Quelle coshmar! Film, mis algab väga perspektiivikalt ja köidab sind koheselt. Lugu areneb edasi, sa hakkad kahtlema. Kohati hakkab lugu juba satiirina paistma ja sa ei suuda enam filmi tõsiselt võtta - algne potentsiaal kaob. Sa hakkad filmi vihkama.. Kuid siis! Midagi juhtub. Film sööb sind jälle endasse ja sa hakkad seda jälle tõsiselt võtma. Tegu polnudki satiiriga - milline kergendus! Tegu on hoopiski millegi väga geniaalsega. Süžee on tegus ja mõtestatud. Dialoog on fantastiline, lausa rohmerilik. Peategelane, kirjandusõpetaja, paistab esmalt siukse mõnusa, natuke tüdinenud ja väsinud boheemina, kuid lõpus pigem woodyallenliku tegelasena. Film meenutas mulle Sünekdohh New Yorki, millega oli mul samuti taoline armasta-vihka suhe. Sünekdohhi sisu oli samuti painajalikult mitmedimensiooniline. Ozon tundub olevat meeletult geniaalne tüüp. Vähe sellest, et stsenaarium oli hea - film oli ka visuaalselt lummav! Tore, et prantslaste seas on veel mõni võimekas režissöör. Senikaua kuni tuleb filme nagu Dans la maison ja L'heure d'été, olen ma rahul!