Mamma

[uLtImAtEcRiTiC]

Mamma
Mama (2013)

Viie aasta eest kadusid õed Victoria ja Lilly jäljetult oma vanemate kenast kodust. Sellest ajast peale on nende onu Lucas (Nikolaj Coster-Waldau) neid väsimatult otsinud, toeks vaid ta muusikust pruut Annabel (Jessica Chastain). Kui siis tüdrukud otsekui ime läbi mahajäetud ja lagunenud metsaonnist leitakse, tekib paaril peatselt kahtlus, kas need tüdrukud on ikka ainsad uustulnukad nende katuse all. Annabel püüab harjutada tüdrukuid normaalse eluga, kui veendub üha enam, et nende majas on midagi kurja. Kas see miski tuleneb õekeste traumajärgsest stressist või käib neil külas kummitus? Kuidas need murtud tüdrukud kõik need aastad omapead vastu pidasid? Otsides vastuseid neile häirivatele küsimustele, saab uus ema teada, kust on pärit need kõhedusttekitavad sosinad, mis öösiti laste toas kaiguvad...

Guillermo del Toro esitleb üleloomulikku õuduspõnevikku "Mamma". See on lugu kahest väikesest õest, kes kadusid metsa sel päeval, kui nende vanemad vägivaldselt siit ilmast lahkusid. Kui nad aastaid hiljem päästetakse ning nad saavad võimaluse alustada uut elu, leiavad tüdrukud, et miski sealt metsast soovib neid kaitsta endiselt kõige kurja eest.

www.solariskino.ee




Loe täielikku tutvustust siit

[Ralf]

USA's tunnevad inimesed rõõmu tervest kinoelamusest ja mitte filmist endast - neile meeldib popkorni süüa ja Coca-Colat juua ning ühes teiste saalisviibijatega "reageerida": koos naerda ja koos ehmuda, ning jump scare'ide puudumine oleks keskmisele ameeriklasest filmivaatajale ilmselt nagu komöödia ilma naljadeta. Küllap see ongi põhjus, miks isegi korralikumad laileviõudusfilmid neist pungil on. Ka antud filmis on neid va böö!-hetki ilmatus koguses ja kipuvad asja rikkuma, sest paadunud filmifriik oskab ju alati ette aimata, kui mõni moondunud mordaga mögin kuskilt välja kargab.
Filmi esimene pool on paljulubav: set-up väga hea, peaosatäitjad sümpaatsed (eriti Chastain), lapsnäitlejadki õnnestunult valitud, atmosfäär kohati üpris kõhe ning sarnaselt möödundaasta hitile "Sinister" on operaatoritöö päris kuradi nauditav: ilusad pikad tracking shotid ja üldiselt osavad kaameravõtted. Vundament korralik, aga kogu üritusele pasandati peale kahe asjaga: a) HALVAD JA EBAVAJALIKUD DIGITAALEFEKTID ja b) VIIMASED 20-30 MINUTIT. Mulle kohati jubedalt meeldis see mama-teema (kaht väikest tüdrukut tulihingeliselt kaitsev deemon-tont muutub uue ema peale armukadedaks jms), aga kohe kui teda rohkem näitama hakati, muutus film naeruväärseks, sest kuskil Paint Shop Pro's kokku pandud muumitrolli nähes polnud võimalik mitte naerunägu ( ) teha.
Ning jah, ma tean, Mama polnud nullist arvutiga tehtud, vaid teda tegelikult mängis Marfani sündroomiga (pikad sõrmed ning jäsemed, kondine keha) mees sarnaselt sellele haamriga tolgusele [Rec]-i lõpus, aga see viimane digitaalne lihv andis päris tõsiseltvõetamatu lõpptulemuse. Ja viimane neljandik oli... lihtsalt kohutav. Üleüldse - sellised üleloomulikud elemendid kuuluvad aastasse 2003-2004, kui populaarsed olid "The Ring" (millele on siin filmis ka homaaž), "The Grudge" jt.
Okei debüüt, mis sisendab usku, et Andrés Muschiettilt võib üht-teist head oodata, sest kui minu välja toodud (filmi äärmiselt palju rikkunud) puudused välja jätta, oli vilumust ja pühendumust tunda ning küllap järgmine või ülejärgmine ponnistus tuleb oluliselt tublim.

Marfani sündroomiga inimene:

Spoiler :

Seda meelt olen endiselt ja alati, et mainstream-õudusfilme, halbu või häid, on VAJA.

[LiveForThis]

Vaatan ka selle kiiremas korras ära. Peamine põhjus on loomulikult Del Toro nimi, mis ei tähenda alati just kvaliteeti

Aga kes veel ei tea, siis tegemist on debüütfilmiga, mis põhineb režissööri enda samanimelisel lühifilmil:
http://www.youtube.com/watch?v=WRqS6pBC42w

[filmiarvustus]

Millal iganes kuulen uuest õudusfilmist, siis kindlasti seda ka varem või hiljem näen. Seekord muidugi meelitati Del Toro nimega kinno seda filmi vaatama. Ei osanud midagi oodata, kuid trailer oli tehtud kui õudusfilm. Filmi jooksul muidugi selgus, et tegemist ei ole absoluutselt õudusega, vaid hoopis fantaasiarikka õudusromaaniga või isegi õudusmuinasjutuga täiskaskasvanutele. Need kes ootasid õudusust, kindlasti pettusid ja isegi naersid kui pidid pidevalt vaatama seda koomilist Mama tegelast ringi lendamas ja põranda sees ujumas. Ise usun aga, et tegemist on draamaga kõigilne neile kellel endal on olemas väikene eluõnne kodus ringi plätserdamas. Õde, kellel on väikene tütar lasi pisarad lahti kui Mama otsustas korrata omale varem saatuslikuks saanud tegu. Soovitan filmi võtta ette kui fantaasiarikka draama, siis on kindlasti parem kogus ja vahest saab ka natukene ehmatusi nautida.
Andsin hindeks tugevad kuus punkti. 6/10.

Pikemaks ja põhjalikumaks analüüsiks kindlasti pöörduge ka siia: http://filmi-maailm.blogspot.com/2013/02/mama-2013-emaarmastusel-pole-piire.html.
Kui te arvate samamoodi või olete totaalselt teise arvamusega, siis andke kindlasi teada kas siia foorumisse või blogi kommentaaridesse.

Häid filmielamusi.

[rauls]

Polnud tükk aega käinud õõvafilmi vaatamas, nii et oli juba isu tekkinud selle žanri järele. Sellised nimed nagu Guillermo del Toro ja Jessica Chastain aitasid ka kõvasti kaasa huvile just selle filmi vastu. Kahjuks "Mama" ei pakkunud head elamust. Algus oli küll paljutõotav. Metsistunud tüdrukutirtsud äratasid uudishimu. Totter kuri koll rikkus filmi paljuski ära minu jaoks. Üks väga hea stseen oli ka, kus sai ka hirmu tunda, kui

Spoiler :

Dr. Dreyfuss kolas ringi pimedas ja õudsas majas valgusallikaks ainult fotokaamera välgatus.

Jessica Chastain meeldis.

4/10

[LiveForThis]

Mnjah, nõrgukene see film. Väga paljude plussidega, mis lihtsalt lämbuvad halva horrorfilmi all.

Räägime plussidest:

Muschietti visioon ilus ja hirmutav.
"Mama" on põhimõtteliselt gothic fairy tale ning selles kontekstis on film igati toimiv: kõhe ja rõske õhustik, mida toetab külma ja sooja värvi terav kontrastsus. Traagiline ja samas hingestatud lugu, mille keskel vägivaldne ja elajalik tume jõud, mis tegutseb armastuse nimel.

Lugu on igati ebakonventsionaalne lähenemine emaduse raskustele.
Muschietti on kirjutanud väga huvitava lähenemise emadusest. Tuues kokku emadust põlgava tegelase ja ebamaise emaliku jõu, mida ei suuda isegi surm kinni hoida, on Muschietti loonud paeluva nägemuse perekonnasisesest traagikast, mis mõjus laastavalt pere lastele.

Sisuliinid nii Chastain`i ja Coster-Waldauga kui ka hauataguse piinatud hingega olid veenvad kujutatud ja jutustatud. Surm, andestus, lunastus, emadus ja viha olid loovalt looga integreeritud. Kõik oli väga loomulik.

Visuaalselt ja sisuliselt on kogu film suurepäraselt ja veenvalt teostatud.

Mama oli äge, sest nad suutsid talle traagilise karakteri kiiresti külge kleepida.

Nii, aga miinused ka siis:

Lugu on hea, aga stsenaarium ei ole. Üldse mitte. Ilus gothic fairytale on paigutatud talumatu klišeehorrori raamidesse ja see rikub kõik ära. Filmi esimesed paarkümmend minutit olid kõige paremat, sest näkku hüppavaid ehmatushetki ei olnud. Oli vaid aeglane ja sujuv dramaatiline lähenemine lapsendamisest ja ebamaisest olendist, kes lapsi armastab ja neid igal sammul abistab. Aga mida rohkem hakkasid etteaimatavad klišeeehmatusest näkku kargama, seda igavamaks ja naeruväärsemaks muutus majas toimunud sisuline areng. Kõik see mõjus mõttetu ajaraiskamisena. Seda oli tunda ka stsenaariumis, mis vägisi püüdis tasakaalustada dramaatilist lugu ja taolise horrori traditsioonilisust. Lugu on parem kui filmi enda žanr.

Isegi investigative horrorfilmina oli siin tunda laiskust. Liiga kiiresti asuti sisulisi elemente ette ära ütlema. Me Spelliga saime sisuliselt olulisest pöördest aru juba 23 minuti pealt. Hetk kui doktor Victoriaga hüpnoseanssi tegi ja tüdruk selle kummalise kontekstivälise loo rääkis. Siis oligi kogu lugu selge. Üldsegi mõjus doktori uurimisretk liiga tormakana, sest müsteerium lahendati tema poolt juba filmi esimese tunni jooksul ära. Hiljem toetati suulist teooriat visuaalsena. Aga me juba teadsime seda ja üllatusi see seega enam ei pakkunud.

Ütleme nii, et "Mama" on vales žanris - Hollywoodi klišeehorror, mis antud filmi puhul oli samuti nõrgalt struktueeritud.

Kusjuures, Mama CG ei häirinud, sest mulle tema karakter ja tema motiivid meeldisid ja mul polnud tema nägemise vastu mitte midagi. Häris aga see, et teda kasutati kogu aeg ehmatushetkede tootmiseks.

Horrorfilmina oleks siis võinud sellest tobedast ehmatamisest üldse loobuda ja jääda kõhedaks draamaks ning Mamat üldse mitte näidata ja jätta ta alles lõppu.

Less is more, see on ju iga õuduka kohustuslik element ja kui seda nõuet ei taheta täita, siis ära suru oma ilusat muinasjuttu selle raamidesse. See ju ei tööta.

Lõpetuseks:
See film oleks võinud valmida Hispaania õudusfilmina nagu Del Toro produtseeritud "Orphanage". Hispaania õuduse touch oleks filmi klišeedest päästnud ja traagiline lugu oleks võidule pääsenud.

2/5