Rahvatarkus ütleb – „ole oma soovidega ettevaatlik – need võivad täituda“. Stsenarist Marty (Colin Farrell) on valmis andma kõik loomingulise inspiratsiooni eest. Tema palvet võetakse jõuliselt kuulda: tema suhteliselt hullud semud Hans ja Billy (Christopher Walken ja Sam Rockwell) röövivad inimeste lemmikloomi ning nõuavad nende eest lunaraha. Kuni päevani, mil nad valivad vale koera. Viimase omanik on nimelt ebastabiilse psüühikaga maffiaboss (Woody Harrelson). Naljakas? Marty jaoks kohe kindlasti mitte.
Osades Colin Farrell ("Palgamõrvarid Brügges"), Christopher Walken ("True Romance"), Sam Rockwell ("Raudmees 2"), Olga Kurilenko ("007: Veidi lohutust"), Woody Harrelson ("Tere tulemast Zombimaale") ja paljud teised.
Filmi lavastajaks ja stsenaristiks on Oscari laureaadist Iiri filmitegija Martin McDonagh ("Palgamõrvarid Brügges"), kes on projekti kallal töötanud aastast 2008.
mina jälle can't wait , juba nähes kes seal näitlevad , storyline ja selline mõnus krimi-komöödia žanr , pakun et tuleb minu top 3-e sisse mahtuv film . aasta 2012 filmidest. Siiamaani , kallid foorumikaaslased pean tunnistama , et 2012 on olnud väga shitty filmiaasta minuarust , kõik millest ma olen miskit lootnud ja ootand , on jäänud 3, 4, 5 punktilisteks , aga noh , siin-ja-seal mõni erand , aga kahjuks neid erandeid sel aastal oli vähe . sry et nii kõrvale kaldusin , aga arvan et seitsme psühhopaadi puhul on tegemist kindlasti hea filmiga , ka trailer tundus norm . nii , et siis see ja django unchained on filmid , mille puhul sean ootuste lati kõrgele , aaa killing them softly ka vb .
Seda lähen kindlasti kohe vaatama, kui tuleb, selle kuti lavastatud "In Bruges" ja ta venna "The Guard" on viimaste aastate ühed andekamad komöödiad mu arust.
Nähtud ja oli totally and utterly awesome! Ei lootnud midagi nii head näha, naersin kaasa ja publik naeris ja vahelduva eduga ka plaksutas. Samas ei tasu ootuseid liiga üles kerida, mõned jalutasid ka minema.
Isiklikeks lemmikuteks võib nimetada alguse stseeni ning seda, kui Sam Rockwell, kes muuseas selle filmi nii heaks teebki, lõppu ette kujutab. Kehvem ei ole ka Woody Harrelson, kes on sellisteks rollideks nagu loodud. Filmi kestel mõtlesin ka maksimaalsele hindele, aga see oleks kerge overkill (mis filmis muuseas ära defineeritakse!)
Halvasti turustatud film, mis on mõistetav, aga ootasin selle pärast midagi vähem iseäralikku ja nähtu jättis sellest tingituna kuidagi nõutuks. Aga vastu vaielda ei saa, värskendav ta oli. Sellegipoolest valdab jätkuvalt emotsioon, et film tõmbab end selle self-awareness ja meta faktoriga veidi liiga umbe. Lisas küll uue ja sügavama dimensiooni, aga oli näiliselt ka peamine tempoprobleemi tekitaja (mind tõsiselt häiris, et esimesed 2/3 nõnda energilised olid ja siis järsku toppama jäädi) ning oleme ausad, mis sel filmil öelda oli, polnud just eriline uudis, kuigi lahendus oli muidugi kaval ja vägagi meeldiv oli näha paari "kultusnäitlejat".
Pole just palju filme, mis suudaksid mu niigi kõrgeid ootusi ületada. "Seitse Psühhopaati" sai sellega igatahes hakkama. Ütleks lausa, et üks neist pärlitest, mida aastas korra-kaks näha õnnestub (jep, vaatan vähe filme).
Satiirikilde lendas sinna-tänna, põhivalanguga sai loomulikult pihta hollivuudi filmitööstus. Ja nagu McDonagh’ filmidele omane, polnud ka siin teravast dialoogist ja säravatest karakteritest puudus. Huvitav, kuidas mõne mehe psühhopaadid mõjuvad ekraanil igatepidi usutavamalt ja inimlikumalt kui mõne teise õilsad kangelased.
Mul on alati hea meel, kui ma ei leia filmist midagi, mille kallal iriseda. Otsi või tikutulega taga. Kõik elemendid olid omal kohal, midagi polnud ülearust ja midagi polnud puudu ning kogu kaadervärk töötas viperusteta otsast lõpuni.
Kui ma oleks eeskujulik filmiveeblane, kes nähtud filme süstemaatiliselt hindab, loovutaks siinkohal lahkelt täispunktid. Aga kuna ma pole teps mitte selline järjepidev inime, jään oma liistude juurde:
Veidi wacky oli, aga Rockwell ja co tegid sellest suurepärased ameerika mäed. Humoorikas on see, et ma terve film mõtlesin, et see meenutab kangesti "In Bruges"'i ja alles peale filmi sain teada, et sama lavastaja/stsenarist. Üldiselt kogu see absurdne krimikomöödia mall läheb peale.
Billy oli režissöör, Marty stsenarist ja Hans võis olla kriitik või lihtsalt vaatleja/kommenteerija või siis üldse toimetaja. Kõigil olid omad probleemid loo kirjutamisel ja lavastamisel ning maailmale ette näitamisel, sest ükski liige ei töötanud koos ega tundnud ennast samal leheküljel olevat. Loominguline vaevlemine ja kommentaar tänapäeva, eelkõige hollika lugude jutustamise kohta pidas vett hästi, kuid oli natuke vananenud ja ega väga uus ka enam välja ei näinud.
McDonagh on end mitmekordselt ületanud eriti just idee ja selle läbiviimise koha pealt. Lavastuslikult on ta siiski vaoshoitud ja eriti oma näo poolest ei hiilga, mis aga ei tähenda halba, vaid et selline nö. tavaline on antud filmi juures väga sobilik ja McDonaghi jaoks töötab hästi.
Stseeni stseeni järel sai lihtsalt rõõmust, naerust ja igasuguste eri kihtide (layers!!) üle analüüsides rõkata nagu väike nohik. Kogu film koosneski episoodidest, aga tervik jäi kuskile tahaplaanile kohe kui nad kõrbe poole kihutasid. Dialoogid, ideedepuntrad, tegelased ja vestlused mis-iganes-teemadel on nauditavad ja neid etendavad näitlejad lausa fantastilised, aga see kõik ununeb kuidagi kiiresti. Lõpuks jäigi meelde ainult see munk ja tagasi helistanud Waits.
Täpselt selline film, mis on vaadates nii hea, et nimetad geniaalseks, aga kui pead seletama, siis pead filmi uuesti vaatama, sest lihtsalt pole meeles. Vähemalt selline on hetkeline mulje kohe pärast vaatamist. Vaatan paari päeva pärast uuesti, aga seni tugev 8/10 ühe ütlemata lõbusa ajaviite eest.
EDIT:
Spoiler :
Võib ka nii võtta, et Hansu lõpetatud vietnamlase lugu võttis kogu filmi ideaalselt kokku. Marty mõtles kogu aeg palehigis, mida kirjutada ja kuidas ning mis viisil. Sama oli ka mungaga, kes mõtles läbi kogu oma vihase ja kättemaksuhimulise teekonna, aga tegi seda ainult selleks, et leida rahu nagu juhtus ka lõpus Martyga. Kogu film, selle episoodilisus ja justkui lohakalt kokku pandud stseenid, mis tervikut kokku ei viinud, olidki Marty juhumõtted, mis oli vaja süsteemist välja lasta, et lõpuks kirjutada perfektne lugu. Ja nii juhtuski. Nagu filmis mainitud dream sequence. Kõik mõtted ja ideed jooksevad amokki. Lased need välja ja siis tulebki lugu kokku. Niisama ideid peas hoides ei juhtu midagi, aga neid teistega arutades näed oma lugu läbi teiste vaatevinkli ja seda justkui kogu film oligi.
Kui nii filmi üle mõelda, siis töötab justkui kõik omavahel ideaalselt. Aga see suur haare või siis tunne elamusest jäi kuidagi puudulikuks.
Who are you? Who slips into my robot body and whispers to my ghost? LEVEL 1
Sisututvustuse ja traileri põhjal ootasin ma sellist lockstock- / snatchesque krimikomöödiat, aga pean tunnistama, et olin väga positiivselt üllatunud, kui filmi vaatama hakkasin ja aru sain, et see pole tegelikult üldse selline. Suurepärased osatäitmised, minu jaoks olid highlightid Walkmen (pühendused brixxxile, yo) ja Rockwell, aga teised olid kah päris tublid. Muus osas nõustun sellega, mis uLtIaSi ja ZeMonsta ütlesid. Eelmise aasta üks parimaid.