Pahaendeline

[uLtImAtEcRiTiC]

Pahaendeline
Sinister (2012)

Ajakirjanik Ellison (Ethan Hawke) asub ühes oma perega elama majja, mille eelmised omanikud olid traagiliselt siit ilmast lahkunud. Peatselt pärast majja saabumist hakkavad aga majas toimuma kummalised lood, mis võtavad aga eluohtliku pöörde pärast seda, kui Ellison avastab maja pööningult videosalvestise, millele on jäädvustatud maja eelmiste omanike hukkumine. Ja see on vaid algus...

www.forumcinemas.ee

Loe täielikku tutvustust siit

[LiveForThis]

Ei oodanud sellest filmist suurt midagi. Kuigi mind väga erutas filmi reklaamikampaania, kus vahel visati TV spottidesse ka selline armas tsitaat "This movie will fuck you up!". Midagi sellist tõesti ei juhtunud. Kui võrrelda "Sinsteri" ja "Insidioust" omavahel, siis viimane on ikka kordades võimekam nii loo struktuuri kui ka horror klišeede kasutamise valdkonnas. Aga oh boy "Sinister" suutis üllatada. Esimesena märkasin seda, et peategelane, tema elu ja selle poleemilisus on reaalselt huvitavalt kirjutatud. Mulle läks Hawke`i karakter korda. Olin väga üllatunud ja rõõmus selle üle. Teisena tasub mainida seda, et filmi režii on võrreldes tavapärase USA õudusfilmiga küllatki originaalitsev. Suures osas ka täiesti õnnestunud. Filmi helitöö on vat et niivõrd võimas, et pidin vähemalt kaks korda elu eest võpatama. Naljakas ongi see, et film ei toetu väga jump scare`idele, vaid pigem pidevale kõhedustundele. Kolmandaks nii palju, et film täidab järk järgult investigative horrorfilmi kõiki tuntuid etappe ja samal ajal võtab kasutusele kummistusmaja elemendi, mis oli vat et masendavalt igav külg kogu filmi juures. Selle päästis taaskord režissööri ilus töö. Neljandaks ja ehk isegi kõige üllatuslikumaks on aga see, et lugu on väga intrigeerivalt struktueeritud. Õõva ja haiglaslikku müsteeriumit suutis film minu jaoks toota väga palju.

Filmi kõige põnevamaks küljeks ongi režii, Hawke`i karakter ja uurimise all olev maja, millega peategelane murrab pead nii mis hirmus. Kuna need elemendid on kaasahaaravad, siis mõjus mulle isegi üks ülimalt klassikaline odav trikk. Ausalt öeldes võpatasin päris tublisti. Kõige põnevamaks pooleks on aga see, kuidas peategelane vaatab koduvideosid ehk siis mina vaatan filmi, kuid tegelane vaatab filmi ja nii tema kui ka mina teen oma järeldusi.

Filmi kirjutas filmikriitikust stsenarist, mida on ka väga teravalt tunda. Shock value on kogu aeg olemas, aga seda ei kuritarvitata vaataja ehmatamiseks, vaid hoopis värsketeks lähenemisteks kummitavale majale ja pesapalli kurikaga pimeduses ekslevale tegelasele, kes miskipärast ei ole võimeline majas lampe sisse lülitama. Taoline ajuhälviklus ehk rumalad horror klišeed hakkasid kuskil keskel tugevalt filmi taibukust õõnestama, sest filmi esimene pool oli pagana paeluv. Kõige ägedam on aga tõdeda, et põhikoll treilerist pole niivõrd olulinegi võrreldes koduvideotes toimuvaga. Filmi lõpuga olen samuti väga rahul. Mulle selline in your face kompromissitus meeldib. Enne seda mängiti teravalt ka potentsiaalsete ohtutega, mis pesitsevad otse peategelase nina alla, aga ühtegi neist ei võetud kasutusele. Okei, üks võeti ja seda saab alles lõpus näha. Vahepeal oli mul reaalselt tunne, et ma ei taha seda filmi enam edasi vaadata, aga jätkasin siiski samamoodi nagu peategelanegi, kes asjasse süvendes aina kohutavamaid kaadreid oli sunnitud vaatama.

Igatahes, "Sinister" on film täis üllatusi. Intelligentne õudusfilm, mida iseloomustab väga huvitav investigative osa ja vahel isegi liigselt tuimana mõjuva horrorklišeede A ja O ning kõike seda ühendab veenev peategelane.

Derrickson on äge. Tema Emily Rose oli samuti tore. Äge vend. Sellel stsenaristil tuleks ka silm peal hoida.

8/10

Türbel küll, viimased 2012. aasta filmid on kõik 8/10-ned.

Spoiler :

Väga meeldejäävaks stseenis osutus filmi alguses olnud kaval nüke, kui politseinikud peategelase maja juurde olid tulnud. Miks oli see meeldejääv? Sest stseen algas justkui üksiku metsamaanteega, kuhu kogunevad politseinikud, sest seal on miski mõrv toimunud, aga seejärel pöörab kaamera end ümber ja näeme, et nad ongi peategelase maja ees. Väga hea viide maja toimunule ja pealtselt toimuvale.

Esimene kord kui pidin shit my pants tegema oli see hetk, kui super 8 kaamera filmitud kaadris keegi müstiline tundmatu muruniitjaga mööda aeda liigus, filmi helimaastiks ärevust tekitas ja siis järsku sõitis maas lebavast naisest üle. Ma olin täiesti stoked.

Teine kord sattusin julmalt igava klišee ohvriks kui see lagunenud näoga tüdruk otse pimedusest peategelase kukla taha ilmus. Ma hakkasin undama nagu mingi imbetsill.

Ja loomulikult oli ka see Bughuul igati äge:

Filmi OST on väga pahaendeline
http://www.youtube.com/watch?v=-zf5eO3dLpA&list=PL4hljsftdhIT2SuA8QrZiiazGaZWZTUTx&index=1

[Spellbound]

Derrickson võikski jääda taoliste filmide juurde. "The Day the Earth Stood Still" oli välimuselt kobe, aga sisemuselt lihtsalt kole. Esimest korda vaadates meeldis väga, aga mida aeg edasi, seda tühjemaks ja lihtsalt "suureks" filmiks see kujunes.

"The Exorcism of Emily Rose" on siiani mõjus. Ta on küll väga "ameerikalik", aga siiski tõmbab kaasa, kuna segab kohtulahingu õudusega + religiooni ja teaduse vastandumine tõe selgitamisel.

"Sinister" on aga teist masti loom. Algab väga intrigeerivalt ehk siis tegelased ja nendevahelised suhted on kirjutatud põnevalt ja kaasahaaravalt. Väga tihti, on perekondade kujutus õudusfilmides mingisugune haige segu ameerika unelma lõhkumisest ja hunnikute viisi ebameeldivatest klišeedest stiilis "ah sa oled liiga palju töötanud ja kuuled hääli" või siis "ma lähen ära, sest räägid midagi vaimudest".
"Sinister" ei erine suhete loomise juures klassikalistest väga palju, aga suudab seda esitada huvitavalt ja mis kõige enam - veenvalt, usutavalt ja reaalselt põnevalt ja seda ainult tegelaste suhete tasandil.
Kõik stseenid Ellisoni ja tema naise vahel nende elust ja probleemidest (true crime lugude mõjudest lastele, mehe soov naasta endise kuulsuse radadele, kinnisidee saavutada midagi rohkemat) haarasid kaasa ja panid mõtlema mitte ainult nurga taga piiluva olendi peale, vaid ka palju tõsisemad teemad võtavad loos võimust.

Olgugi et "Sinisteris" on ikka päris mitu lohakat jump scare`i, mis julmalt rikuvad ära suurepärase režii ja tavapärasest üllatavalt sisukama stsenaaariumi kaudu loodud väga õudustäratava ja pahaendelise tunde, jääb film siiski meelde mitte ainult vaimude ja muude loomad tekitatud ehmatustega, vaid kõige selle vahelt näitab oma nägu see, et kuivõrd õudne võib olla inimese poolt teistele inimestele tekitatud vägivald. Seda enam, et sarimõrvari liin jooksis nii Ellisoni loomingus, kinnisidees ja minevikus, aga just see mõte, et inimese tekitatud vägivald on palju jubedam kui kõiksugused väljamõeldud kollid kardina taga vms. Seda enam mõjus ka filmi suund näidata koletusi läbi inimeste mitte aga grimmi ja halva CGI alla mattunud olendite.

Pole kaua aega korralike ehmatusi kogenud ja "Sinister" pigistas minust välja kaks häälekat ehmatust, millele järgnes närviline naer ja sundus edasist veelgi pingsamalt jälgima.

Ellisoni karakter endisi edukaid kirjanikuaegu taga igatseva pereisana liikus mööda üllatavaid radu. Midagi üllatvaalt polnud paraku saladuste avastamises ja neid kummitavale õudusele järele jõudmise. Ikka see sama uuriv stiil. Lõpp veenis mind aga lõplikult filmi kõrgemalt hindama. Ei mingeid kompromisse, vaid sisse sattudes oledki sees ja lõpetad nii nagu kõik sinu uuritavad.

Muidugi rikkusid elamust kõiksugused kulunud ja väsinud horrorklišeed. Ellison kuuleb öösel pööningul kedagi liikumas, aga kui avastab sealt hoopis mao, siis liigub film kohe edasi. Sama juhtub ka siis kui Ellison avastab mobiili kaameraga filmitud lõigult midagi ütleme nii, et kummituslikku, kuid ei räägi sellest oma naisele ega isegi arva sellest suurt midagi. Praegusel ajal ootaks natuke rohkem värskeid mõtteviise. Kui kuuled midagi kummalist ja avastad, et seda võis teha madu, siis võiks ka vaataja jaoks edasi arendada, et midagi seal siiski oli ja mingi madu selliseid helisid ei tekita. Mingisugune kaval ja väga oodatud nitpickimine aitaks väga palju niigi õnnestunud filmile kaasa ja murraks seejuures välja ka klišeede vangistusest.
Ma lihtsalt ei suuda enam vaadata neid tüüpilisi vahendeid õuduse loomiseks, mis rikub ära igasuguse loogika.

Spoiler :

Näiteks see, et Ellison leiab 8mm lindid ja siis avastab, et ilmselt jättis mõrvar need sinna majja. EBALOOGIKA: Ta ei arva sellest midagi ja vaatab kõige haigema metoodikaga mõrvari tegemisi edasi. LOOGIKA: Kui oled kirjanik ja eriti just true crime jutuvestja, siis võiks eeldada, et sul on uurimise ja loogikaga kõik korras, mistõttu sa ei jää elama kauemaks kui üheks sekundiks majja, kust leidsid mõrvari jäetud lindid. Muidugi jättis ta need sulle. Ja see tähendab? Kao majast minema, sest sina oled järgmine sihtmärk! Pole ju nii keeruline. Alles lõpus tuleb välja "avastus", et Ellison on järgmine lüli mõrvari ahelas. Kammoon! Selle häiriva asjaolu aitas eemale tõrjuda, aga stsena, mis meelega takistas loomaks igasuguseid seoseid Bughuuli ja lintidel oleva mõrvari vahel. Vahel muutus asi juba väga naljakaks kui asešheriff nägi lintidest välja võetud kaadreid seinal ja ei teinud teist nägugi. Äkki küsiks, et oh, kust sa said pilte mõrvast siis kui see oli veel toimumas? Ei, ei, ei.

Õnneks on režissööril küllalt oskusi ja stenaariumil piisavalt nutikust, et mähkida vaatajaid oma saladustesse, uurimusse ja vahetevahel ikka väga korralike ehmatusi pakkunud stseenidesse.

Tervikuna tugev. Iga tükki eraldi vaadates paistavad välja ebaloogilisused ja väsinud klišeed.

Helitöö on super ja see oli "Insidouse" tüüpi vali ja lärmakas helitöö, vaid aeglaselt puuriv ja surkiv painajalik häälte, häälitsuste ja muusikaga manipuleeriv košmaarne maailm. Kohati meenub ka American Horror Story tüüpi OST.
Näide 1: http://www.youtube.com/watch?v=AxiHDxriN5Q
Näide 2: http://www.youtube.com/watch?v=wiUmGy3ZzbI
Muusika eest vastutab kogenud OSTide looja Christopher Young

7/10

Spoiler :

[Ralf]

Mind hämmastas seda filmi läbiv professionaalsus. Iga kaader näis olevat korralikult läbi mõeldud ja polnud vist ainsatki stseeni, kus polnud operaatori head maitset tunda. Ja muidu ka tugev õudusfilm.

[Rasmus]

Alguses mõtlesin, et miks sa kaks korda ühte sama juttu postitasid, aga siis märkasin, et see oli erineva kasutaja alt.

[lostinthemist]

Kui kinodes nägin selle plakatit ja trailerit, siis polnud üldse huvitatud, sest tundus, et langeb jälle sinna jänkide alla-keskmise õudusfilmide sõnnikukompotti, mis igas kvartalis välja tuleb. Nüüd pärast kolme positiivset postitust olen intrigeeritud. Damn.

[Defexer]

Ja lisan omaltpoolt veel, et hakkas tempokalt ja ei esinenud seda viga, kus ala 40 minutit on sissejuhatus ja siis hakkab alles tegevus pihta.

Spoiler :

Samuti filmikaadrid sisaldasid üsna palju ebameeldivaid steene silmadele, heasmõttes loomulikult.

6.5/10

[Ralf]

See mister Boogie vms on selle aasta punanägu-deemon "Insidious"-ist

[LiveForThis]

Alguses mõtlesin, et miks sa kaks korda ühte sama juttu postitasid, aga siis märkasin, et see oli erineva kasutaja alt.

Alguses mõtlesin, et kas sa ei suuda siis postitusi pikemad kui kaks lauset läbi lugeda, aga siis märkasin, et sa püüdsid nalja teha. Püüdsid...

[LiveForThis]

See mister Boogie vms on selle aasta punanägu-deemon "Insidious"-ist

Spoiler :

Äge on ka see, et režissöör ja stsenarist mõtlesid Bughuuli välja pidades silmas Norra black metalit
Kombinatsioon Boogeymanist. Ürgne kapikoll.

Kusjuures iga kord kui teda nägin mõtlesin Slender Manist.

[Ralf]

See mister Boogie vms on selle aasta punanägu-deemon "Insidious"-ist

Spoiler :

Äge on ka see, et režissöör ja stsenarist mõtlesid Bughuuli välja pidades silmas Norra black metalit
Kombinatsioon Boogeymanist. Ürgne kapikoll.

Kusjuures iga kord kui teda nägin mõtlesin Slender Manist.

Viimasel ajal olen aga paratamatult mõelnud sellele, et miks ta nimi on mr. Boogie ja mitte mr. Boogey? Boogie on tants ju. "Mr. Boogie" oleks nagu hüüdnimi sellele jorsile kes kell neli hommikul baarileti jääres ikka svingi lööb kui kõik teised juba ammu alkost siruli on.

[Rasmus]

Alguses mõtlesin, et miks sa kaks korda ühte sama juttu postitasid, aga siis märkasin, et see oli erineva kasutaja alt.

Alguses mõtlesin, et kas sa ei suuda siis postitusi pikemad kui kaks lauset läbi lugeda, aga siis märkasin, et sa püüdsid nalja teha. Püüdsid...

Ei püüdnud. Ütlesin lihtsalt välja, mida kõik mõtlevad.

"Sinisteri" peaks ka lähiajal ära vaatama. Tundub üle pika aja üks hea õudukas.

[LiveForThis]

Et siis kõik mõtlevadki juba, et sa ei suuda ega taha pikki poste lugeda?

[Rasmus]

Tegelikult ütlesid seda sina, aga nojah...

[Ralf]

Ma lihtsalt ei suuda enam vaadata neid tüüpilisi vahendeid õuduse loomiseks, mis rikub ära igasuguse loogika.

Spoiler :

Näiteks see, et Ellison leiab 8mm lindid ja siis avastab, et ilmselt jättis mõrvar need sinna majja. EBALOOGIKA: Ta ei arva sellest midagi ja vaatab kõige haigema metoodikaga mõrvari tegemisi edasi. LOOGIKA: Kui oled kirjanik ja eriti just true crime jutuvestja, siis võiks eeldada, et sul on uurimise ja loogikaga kõik korras, mistõttu sa ei jää elama kauemaks kui üheks sekundiks majja, kust leidsid mõrvari jäetud lindid. Muidugi jättis ta need sulle. Ja see tähendab? Kao majast minema, sest sina oled järgmine sihtmärk! Pole ju nii keeruline. Alles lõpus tuleb välja "avastus", et Ellison on järgmine lüli mõrvari ahelas. Kammoon! Selle häiriva asjaolu aitas eemale tõrjuda, aga stsena, mis meelega takistas loomaks igasuguseid seoseid Bughuuli ja lintidel oleva mõrvari vahel. Vahel muutus asi juba väga naljakaks kui asešheriff nägi lintidest välja võetud kaadreid seinal ja ei teinud teist nägugi. Äkki küsiks, et oh, kust sa said pilte mõrvast siis kui see oli veel toimumas? Ei, ei, ei.

Kamoon, tema mõtlemine oli täiesti loogiline. Ära unusta, et harilikult sedasorti filmides tegelased pole kursis selliste asjadega nagu "õudusfilmid" ja seega neil pole seda "sinu ja minu common sense"-i ehk siis kiimas ja jommis sõpradega kuskil maamajakes pidutsedes läheksid nemad pahaaimamatult välikäimlasse sorru laskma, isegi kui sina ja mina teaksime seda mitte teha kuna oleme näinud "Friday the 13th" episood 19